laupäev, 19. november 2011

James Blunt, teist korda

Kui James Blunt varakevadel Metzist oma Euroopa-turneed alustas, tõdesin ühtäkki, et see on parim kontsert, kus ma eales viibinud olen. Kõik oli nii paigas. Alates noorukesest soojendajast Julian Perrettast ja lõpetades muidugi peaesineja endaga.

Kui selgus, et sügisel tuleb Blunt ka siia esinema, oli minust saanud lootusetu fänn, kes ei tahtnud kuidagi lasta käest võimalust oma lemmikut veel kord näha. Teada oli, et Galaxie Amneville'is ja Rockhal Esch-sur Alzette'is erinevad nagu öö ja päev: esimeses sai vanainimese kombel istuda, teises peab aga ainult seisma.

Nüüd ma siis nägin ära, mida tähendab kuudepikkune tuuritamine. Sama tuuri kaks nähtud-kuuldud kontserti ehk märtsikuine ja oktoobrikuine osutusid väga erinevaks. Oktoobris õhkus Bluntist peaasjalikult ainult väsimus (võib-olla oli ta haige?). Alates esimesest loost tundus kõik, mis lavalt tuli, kui üks suur pingutus. Jäin arutlema, et milline oli umbes kuu aega varem Tallinna-kontsert? Muidugi laulis ta oma paremad laulud kõik ilusti ära, aga mul oli ikka tunne, et kogu kontsert oli lühem ja päris kindlasti ei olnud enam nii palju lisalugusid. Publiku käte peale viskumise triki kohta olin Tallinna-kontserdi järelkajadest lugenud. Esimesel kontserdil seda veel polnud. Nüüd sai seda oma silmaga näha.

Kokkuvõttes jäi tunne, et mees vajab puhkust. Mis ei tähenda, et pärast sedagi kontserti poleks olnud põhjust olla sisemiselt laetud saamisest väsinud ja õnnelik.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar