Mäletan, et mu vennal oli 1980. aastatel kirjasõber Sillamäelt.Ma ei tea, miks ja millest nad kirjutasid, aga meie mõlema jaoks oli Sillamäe koht, kuhu vist ei saanud niisama minna. Päris täpselt ei teadnud ka. Ma ei ole Andrei Hvostovi põlvkonnast ja sestap leidsin "Sillamäe passioonist" võib-olla midagi muud kui need, kes kõike ise kogesid või nägid. Olin enne lugema hakkamist koguni pisut skeptiline - kaua sa ikka viitsid neid nõukaaja heietusi küll siit, küll muult poolt vaadatuna lugeda ... Esimesed leheküljed tõotasid just niisugust raamatut. Üks hea sõber oli pealegi enne öelnud, et see raamat kõneleb, kui on, mida uuesti läbi elada jne.
Peatükk või paar loetud, mõistsin, et "Sillamäe passioonis" on palju rohkem. See raamat on ajaloolase seisukoht ühe aja ja tinglikult ka koha suhtes. Ei, mitte mingi kodulugu, vaid mõistaandmine, et Nõukogude sõjatööstuse linn Sillamäe on midagi muud kui Hvostovi nimetatud "päris-Eesti". Sillamäel tuli lastel samuti suureks kasvada. Noorukiea (kas isikulised või umbisikulised) kirjeldused on värvilised ja nendes peatükkides ei saa kuidagi jätta tõmbamata paralleeli Mihkel Raua "Musta poriga näkku". Hvostov poriga kedagi ei loobi. Teda näib häirivat isa puudumine. Või annab hoopis mõista, et ühe pere piires ei tulnud lõimumisest midagi välja.
Hvostovi-sugused endised idavirumaalased on arvatavasti ainukesed, kes oskavad meil lõimumise teemal midagi arvata. Igasugusel eraldamisel, müüriga või ilma, ja ühendamisel on mõju, mille ulatus selgub vahest ainult lakmuspaberil elik mingist kaugemast ja pisut teisest punktist vaadates. See, kellena ennast identifitseerida, kuhu poole kuuluda, sõltub lõppeks ikkagi iseendast. Või kuuleme ainult neid rääkimas, kelle jutt rohkem meeldib?
Mulle meeldis, et "Sillamäe passioonis" nähakse laiemat pilti. Mulle meeldis, et see ei ole pelk mälestusteraamat, kuigi on aus. Mulle meeldis saadud tunne, et selle raamatu on kirja pannud inimene, kellel on olnud aega ja tahtmist kogeda, et hinnangut anda. Mulle meeldis, et see on ikkagi ka natukene minu lapsepõlvest. Kummalisel kombel ei erinenud üks kümnend teisest mitte eriti, kui just eriti üksikasjalikult neid lahti harutama ei hakka. Muide, ka sellele teemale on Hvostov peatüki pühendanud, rääkides põlvkond vanematest kaaslinlastest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar