Tanel Toom on esimene eestlasest filmitegija, kelle film nimetati Oscari kandidaadiks. Lühifilmide kategoorias küll, aga siiski. Pealegi, kui mina seda filmi - "Pihtimus" (The Confession) - mõni päev tagasi telekast nägin, siis tekkis arusaamatusest vaid üks küsimus: mille poolest Oscari võitnud film parem oli?
"Pihtimus" on lugu üheksa-aastasest siirast poisist Samist, kes saab koolis ülesandeks valmistuda esimeseks pihilkäiguks. Aga ta ei ole teinud ühtegi niisugust pattu, millest oleks põhjust kirikuõpetajale rääkida. Nii hakkavadki nad koos sõbraga tegema pattu, millest võiks pihil rääkida. Kuid suhteliselt süütust teost kujuneb hoopis tragöödia.
Lühifilmide võlu peitub selles, et nendest jääb õhku alati hulk küsimusi, millele vastuste otsimine võib võtta mitu päeva. Küsimused tekivad jäetud lahtistest otstest. Nii ka "Pihtimuses". Õudustäratav nimekiri pattudest, mis on pihtimise väärilised, on hoopis nimekiri pattudest, millest ei suuda lunastada ei jumal ega tema asendaja. Poiss, kellel on süda õige koha peal, sai sellest aru, jäi nutma ja kohe sündiski uus patt. Ükski lunastus ei muuda tegu olematuks ja mitte miski ei ole enam endine. "Pihtimus" on väga hea ja julm film, nagu head filmid olema peavadki. Vaatajale jääb tunne, nagu oleks ta kuriteo kaasosaline. Ei mingit lunastust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar