laupäev, 13. juuni 2009

Stalini lehmad

Sofi Oksaneni "Stalini lehmad" on vabaduseta rahva lugu. Või vabaduseta inimese lugu. See on lausa imeliselt kirja pandud Eesti lähiajalugu ja kodumaata teismelise lugu.

Ma olen tegelikult päris palju mõelnud, mis saab rahvuse mõistest kümne või kahekümne aasta jooksul ... Kunagi oli nii arusaamatu, kuidas USAs ei ole inimestel riigi jaoks tähtsust rahvusel, kuidas seal saab olla ainult kodakondsus, aga mida rohkem on meie ümber inimesi, kelle vanemad on kahest erinevast rahvusest ja kelle kodumaaks on hoopis kolmas riik ja kolmas keel, seda vähem saab praegu juba ka Euroopas rahvusest rääkida. Pealegi võivad igaühe tõekspidamised selles kolmnurgas olla tohutult erinevad. Aga inimene talub palju: nõrgem allub tugevamale ja see, kellel on rohkem võimu, valitseb teiste üle.

Nõukogude ajast lugemine mõjub eestlasele praegu iseäranis nostalgiliselt. Ja vastavalt päris palju sellest siis ka kirjutatakse, lisaks tehakse filme. Raamatu algus meenutas kangesti hiljutist Kilmi ja Aarma filmi "Disko ja tuumasõda", omamoodi nihkenurgaga meenus ka "Kinnunen". Nõukogude aja alguskümnendite kirjeldused "Stalini lehmades" meenutasid isegi Eduard Vilde "Mahtra sõda". Nimelt loetleb Oksanen ühes kohas paari lehekülje vältel norme ja kohustusi, mida kolhoosnikud peavad täitma. Vilde raamatus räägiti prantslannale 20 lehekülje jooksul talupoegade koormistest, kohe nii, et vakuraamat ees ja näpuga järge pidades.

Moodsa ühiskonna häda on stress. Peategelase buliimia ja anoreksia on ühtäkki hädad, mis võivad vähemalt pealiskaudselt tunduda mõttetud iseendaga mittetoimetulemise ilmingud, mis aga rääkisid mulle selle raamatu valguses hoopis suuremast jamast. Nimelt sellest, et kui ka ise tunned, et vajad abi ja selle abi saamiseks on kõik (väga mitmesugused) võimalused olemas, ei jõua see abi ikka kuidagi hädaliseni.

Ükskõik kui heaoluline see heaoluühiskond ka ei oleks, ei ole ikka veel leitud vahendit (taga)kiusamise vastu, ja ükskõik kui ebaõiglaselt keegi süüdi on mõistetud, on ikka raske leida endale liitlasi, neid, kes julgevad öelda, et hakkame ebaõiglusele vastu.

Oksanen kirjeldab väga osavalt otsesõnu ja ridade vahel Eestit ja Soomet, kusjuures just ühte Eesti väikelinna ja nn Padu-Soome väikelinna. Neid tavalisi inimesi, keda mõni kõrgklassi kuuluv intelligent tunnistada ei taha, või vähemalt, kellest rääkida ei taheta. Aga nende inimeste kogemused ja kannatused on ju palju valusamad! Depressiivsed Eesti väikelinnad ...

Mitte et ma uuema soome kirjandusega väga kursis oleksin, aga kahtlemata on Sofi Oksanen noortest soome kirjanikest praegu üks paremaid. Ja kui keegi üldse praegu Eesti-Soome silla ehitamisega tegeleb, siis on see tema. Võrratu kirjutamisstiiliga kirjanik pealekauba.

1 kommentaar:

  1. WWW.BOLAVITA.FUN SITUS Pasaran Bola Terlengkap dan Terbaik di Indonesia !

    Khusus Deposit pertama Bonus 10% dari Jumlah Deposit !

    Informasi Selengkapnya Hubungi Cs kami yang bertugas :
    WA : +62812-2222-995
    Line : cs_bolavita

    Aplikasi Live Chat Playstore / App Store : BOLAVITA Sabung Ayam

    VastaKustuta