Läksin kuulama Angélique Kidjot. Ega ma suurt muud ei teadnud kui seda, mida olin kuulnud-näinud enne Youtube'ist ja tema kohta internetist lugenud. Üle pika aja tundus aafrika muusika olevat nagu üks korralik sõõm värsket õhku. Ma ei eksinud. Kui Kidjo oma bändiga lavale tuli ja suu lahti tegi, hoovas temast saali piiritu hulk rõõmu ja positiivsust. Paari laulu järel oli kogu publik naerusuine ja veel paari loo pärast ümises juba muusikarütmis kaasa.
Millegipärast oli filharmoonia pannud koos Kidjoga esinema Luksemburgi filmimuusikahelilooja Gast Waltzingi, kes astus üles filharmooniaorkestri dirigendipuldis ja juhendas kontserdi alguses, keskel ja lõpus orkestrit enda muusika mängimisel. Alguses oli see tore, sest filmimuusikat sümfooniaorkestri elavas esituses kuulata ongi tore. Aga kontserdi esimese poole lõpus Angélique Kidjost lummatuna saalist lahkudes lootsin, et teises pooles esineb ainult Kidjo. Nii hästi ei läinud, sest teise poole alguses pakkis dirigent jälle oma noodivihikud lahti ja filmimuusika esitamine jätkus. Samal ajal ootas publik kannatamatult Kidjot.
Kidjo tuli ja pani rahva laulma ja tantsima. Seda ei juhtu filharmoonia suures saalis vist väga tihti. Esimene laul, mille peale publik laulma õpetati ja pandi, oli möödunudsuvisel jalgpalli MMil kõlanud "Afirika". Kontserdi teine pool möödus koos Angélique'i meeletu positiivsuse ja energiaga väga kiiresti ja kuidas publik ka ei üritanud, üle kahe lisaloo tolle õhtu staarilt välja pressida ei õnnestunud. Üks on kindel, järgmist Kidjo kontserti ma võimaluse korral vahele ei jäta!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar