laupäev, 28. mai 2011

"Elupuu" - Kuldse palmioksa film 2011

Tänavusel Cannes'i filmifestivalil võitis Kuldse palmioksa Terrence Malicki "Elupuu" (The Tree of Life). Seda on peetud üheks aasta oodatuimaks filmiks. Kuigi mul puudub võrdlusalus, tekib ometi tahtmine öelda, et kahtlustan vandenõud.

"Elupuu" on kahtlemata hea film, esitades selliseid igavesi küsimusi, nagu "kust me tuleme?", "mida me teeme?" ja "kuhu me läheme?", aga kas need on siis praegu kõige tähtsamad küsimused ... Mehe (Sean Penn) tagasivaatamise kaudu oma lapsepõlvele, suhetele isaga (Brad Pitt), emaga, vendadega maalib režissöör ülimalt tõetruu pildi lapsepõlvest. Selles filmis 1950. aastate Ameerikas, aga ajal ja kohal ei ole tegelikult mingit tähtsust. Nii see lihtsalt on. Enamiku jaoks on elus alati palju ebaõiglust ja oma tõehetked on igaühel. Paralleelselt näidatakse lugu elu tekkimisest ja arenemisest Maal. Elu sama jõe ääres miljonite aastate eest. Selleks appi võetud arvutiefektid rikkusid mu jaoks filmi ära. Vulkaanipursked, veeuputused jms olid ehedad, aga näiteks dinosaurused olid liig mis liig. Mõnikord muutub tehnika abil pilt lihtsalt ebaloomulikuks. Ja selles filmis nii juhtuski.

Olin päev varem käinud Edinburghis Dynamic Earthi teaduskeskuses ja see võis ka olla põhjuseks, miks mulle "Elupuust" see osa ei meeldinud. Deja vu tunne tekkis, kuigi Dynamic Earthi ma pigem külastada ei soovita. Liiga ameerikalik lähenemine, kokkuvõttes jama. Läks teemast kõrvale.

"Elupuu" põhiliin on lapsepõlve kajastamine ja see on õnnestunud küll perfektselt! Teine oluline märksõna on filmi tohutult aeglane tempo. Pealegi ma ei mäleta vist üldse rohkem ühtki niisugust filmi, mis kerib ja kerib ja kerib, kuni tunned, et iga hetkega jään vaatajana aina väiksemaks ja lõpuks olen veendunud, et minust on tükk ära söödud. Ei olnud katki rebitud, vaid justnimelt kahanenud. Katki rebivaid ja kiskuvaid filme on küllaga. "Elupuu" ei ole niisugune.

Malickile on selle filmi puhul ette heidetud, et ta ei oska luua tõetruusid karaktereid. Teatavas mõttes on niisugusel kriitikal alust, sest ainus "paigas" karakter oli minu arvates ema (Jessica Chastain). Brad Pitti isa oli palju keerulisem ja jäi õigupoolest filmi hüplikkuse ja aeglase tempo tõttu arusaamatuks kuni lõpuni ehk selle hetkeni, kui ta töö kaotas. Peategelane ise tundus suurlinnas kõrgete klaasist pilvelõhkujate vahel ja sees nagu vales kohas olevat. Õigemini seda ta ilmselt oligi, aga jääb arusaamatuks, kuidas ta sinna üldse sattus.

Siiski. Ma nutsin peaaegu pool filmi. Vaikselt. Arvatavasti valust, mis tasa, aga visalt mind väiksemaks näris. "Elupuu" on kõige tõetruum lapsepõlve kujutis, mida ma näinud olen! Just selle kujutise pärast oli pärast vaatamist hea meel, et ära nägin.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar