Täitsin noorema lapse soovi ja läksime lihavõttevaheajal kinno ka "Hopi" vaatama. Nagu juba ette arvasin, oli see film tehtud eesmärgiga rääkida lihavõttemunadest ja -jänestest. Selliseid filme on tehtud palju jõulude kohta. Sisu poolest väga jabur ja ebausutav.
Kaks asja meeldisid. Rokkariks ihkav teismeline lihavõttejänes satub Los Angeleses David Hasselhoffi juhitava telešõu "Hoff tunneb talenti" katsetele. Saatejuhile meeldis jänese trummimäng väga ja ta lubas ta järgmisse vooru edasi. Jänes küsis, et kas Hoffmannile ei tundu imelik, et ta rääkida oskab? Sellepeale vastas Hoffmann: "Ei, minu parim sõber on ju rääkiv auto!" Ja teine asi, mis mulle meeldis, oli see, et Hoffmannile oli eestikeelse hääle andnud Mihkel Raud. Nagu meie oma superstaarisaade. Nii sai eesti keelde dubleeritud filmist originaalist parem film.
Muidu keerles lugu ühe lapsiku (mitte lapsemeelse!) noormehe ümber, kes ei viitsi ega taha tööd teha. Kui ta kohtab eelpool mainitud lihavõttejänest, satub aga megavaimustusse, sest "see olevat üldse parim töö maailmas". Tüübist saabki esimene inimlihavõttejänes, hakkab kandma vormi, sõidab ringi tõllaga, mida veab kari tibusid. Ja mis peamine: tema perekond on ka suures vaimustuses. Täiesti õudne ameerika film!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar