Algselt Prantsusmaal Gallimardi kirjastuse valges sarjas ilmunud "Eesti romaani" (originaalpealkiri "Un roman estonien") autor on eestlanna Katrina Kalda, kes peab end prantsuse kirjanikuks, sest kirjutab prantsuse keeles. Nüüd on see raamat tõlgitud ka eesti keelde. Olgu öeldud, et Prantsusmaal olevat "Eesti romaan" pälvinud suurt tähelepanu ja Katrina Kalda teost kiputakse ajakirjanduses võrdlema Sofi Oksase "Puhastusega", sest mõlemad räägivad Eesti lähiminevikust. Tähelepanuväärne on veel, et Katrina Kalda on avaldanud imestust, et kirjastus Varrak tõlkeõigused omandas:"Minu meelest on see natuke kummaline, sest see romaan on eelkõige mõeldud lääne lugejatele."
See on õigupoolest kummaline väide, sest kirjaniku huvi võiks igal juhul olla, et tema teoseid võimalikult palju loetaks. Tõlgitud see raamat nüüd on ja minul kui eesti lugejal on seega tekkinud võimalus oma arvamus välja öelda. Sofi Oksase "Puhastusega" sarnasust otsida pole mõtet. Sofi on faktides täpne, aga Katrina Kalda romaani puhul jääb selgusetuks, miks Eesti lähiajalugu selle süžees üldse oluline on. "Eesti romaan" kubiseb faktivigadest, mida ei saa nimetada kuidagi ka ilukirjanduslikeks taotluslikeks liialdusteks. Näiteks:
Augusti heal hoolitsusel olid mu ema Magda ja Alfred Alassar kohtunud detsembris 1954 - enne Stalini surma, XX kongressi ja Hruštšovi kinga ÜRO kõnepuldis -, nii et juba enne vananemist olid nad jäetud mineviku vangi, mustade aastate tarretisse kinni. (lk 8)
Pühitseti iseseisvuse - tolle esimese, 1920. aastal saavutatu - aastapäeva. (lk 11)
Ta võttis saja viiekümne kroonise heleda õlle ning, juues seda õlut, mis oli tema meelest halb, mõtles sellele, mida ta võinuks saada sama raha eest: paar raamatut või hea mitu kinopiletit, kolm seanssi juuksuri juures, ühistranspordi kuupileti, pudeli parimat sorti punast veini, võib-olla ka pool Baltika särki. (lk 76)
Eerik võttis taskust mobiili, riista, millel oli värviline ekraan, digimärkmik ja kõik muu tarviline. (lk 78)
150 krooni ei maksnud 1996. aastal õlu ka mitte kõige kallimates Tallinna restoranides või hotellibaarides. Tegelikult ei maksnud õlu nii palju krooniaja lõpulgi, s.o viisteist aastat hiljem. Ka on nihkes muu, mida selle raha eest tollal saanuks. Ja kui mobiiliarendajad olid 1996. aastal näinud värvilise ekraaniga telefoni unes, on siiski fakt, et selliseid riistu ei olnud tollal ka kõige mõjuvõimsamal Eesti ärimehel või poliitikul. Stalini surma-aastast või Eesti Vabariigi väljakuulutamisest ma parem ei räägi. Need on vaid üksikud karjuvad faktivead, mis "Eesti romaanist" vastu vaatavad.
Mind tõsiselt häiris selle raamatu puhul, et kirjeldamiseks oli valitud olustik, mida autor ei tunne ja mis poole raamatu peale muutub lihtsalt ebaoluliseks. Minu arvates ei ole Eesti kui tegevuskoha näol sellisel kujul ka lääne lugejale midagi eksootilist. Asja toreda ja hästi ära tabatud poole moodustavad põhjamaadele iseloomulikud aastaajad. Nende vaheldumise kirjeldamine on autoril väga hästi õnnestunud. Ja need mõjuvad lääne lugejale kindlasti eksootiliselt.
Romaan on üles ehitatud meisterlikult, tekst on tihe ja sündmustesse on põnev sisse elada. Ometi on laused kohati mõttetult pikad ja tühjad. Raamatu peategelaseks saab hädise kirjaniku loodud tegelane, kes näib olevat targem kui tema looja. Sellist metafiktsiooni on põnev jälgida, kui vaid olustik oleks realistlikum.
Soovitan kuulata Vikerraadiost Jan Kausi ja Peeter Helme juhitavat saadet "Loos on asju", kus räägitakse Triinu Tammega Katrina Kalda "Eesti romaanist".
Väga tabav arvustus!
VastaKustuta