Eesti film "Üks minu sõber"

"Üks minu sõber" on vaieldamatult üks paremaid viimase aja eesti filme. Nukravõitu film, milles ülistatakse siirust, armastust ja elu. Nukrust tekitab läbiv üksinduse teema.

Peategelane Mati (Aarne Üksküla) jääb pärast naise surma üksi. Pole keeruline kujutleda, kui raske on leppida ja harjuda eluga, kui pead järsku saama hakkama ilma inimeseta, kellega oled mitukümmend aastat jaganud kõike. Aidata ei saagi vist, rääkimata oskamisest. Filmis ei ole unustatud ära ka lapsi, sest Matil on tütar. Kahjuks on tütre elus probleeme nii palju, et pigem vajab abi kõigepealt tema.

Mati tahab ära, kõigest eemale. Aga just nüüd satub ta justkui armukolmnurka, sest selgub, et tema töökaaslane raamatukogus on teda pikka aega salamisi armastanud. Peale selle külastab raamatukogu Sass (Aleksander Eelmaa), kelle suurim soov näib olevat igaühte aidata. Mati jaoks saab neid korraga liiga palju.

Sass töötab oma abistamissoovi rahuldamiseks haiglas sanitarina. Ta usub, et kui inimesel on sõbrad, siis ei ole tal põhjust mitte millegi pärast nukrutseda. Aga sõprust ei saa ju osta! See tuleb välja teenida. Inimene, kellel on olnud elu aeg sõber, ei pruugi tahta ega osata leida uut või uusi.

Ruth (Rita Raave) nägi ainukese sõbrana Matit ja oli just seetõttu üksik. Ometi suutis Sass just temas midagi äratada ...

See film ei ole masendav. "Üks minu sõber", filmituna Tartus, mõjub hoopis helge ja lihtsana. Selles filmis on ballaadilikkust.