See tõsielul põhinev film kriipis mu hinge nii, et pisarad hakkasid mingil hetkel kontrollimatult voolama. Ja peatada neid enam ei saanudki. "127 tundi" (127 Hours) on mitmes mõttes minu film, kuigi ma ei usu, et tahaksin seda teist korda näha, veel vähem kipun raamatut lugema. Liiga valus hakkab, kuigi filmi teema on niisugune, mis pani juba esimestel minutitel küsima, et miks see mees (Aron Ralston, keda kehastab James Franco) sinna kanjonisse üldse üksi ronib.
Lihtsakoelise süžee taga peituvad väga elulised mõtted. Alates näiteks kaadritest, kui peategelane paljundab töö juures kanjonikaarti ja vastab töökaaslase-sõbra küsimusele, kuhu sa seekord lähed, lihtsalt, et ei tea veel. Täpselt nii ongi! Täpselt niimoodi otsitakse võimalust olla vaba, otsustada ise ja teha täpselt seda, mis pähe tuleb. See on nii tavaline. Päris õudsed olid ka kaadrid pimedal kurvilisel teel autoga sõitmisest ja hiljem hulljulgelt jalgrattaga kaljude vahel kihutamisest. Kaadrid muretust elust, näited sellest, kuidas miski peale iseenda rahulolu ei oma tähtsust. Igatahes mõjus selline näiline muretus ja pealiskaudne teostus natuke liiga hollywoodilikult, sest varem või hiljem pidi käima "pauk". Ootasin seda pööret juba siis, kui nad kolmekesi kahe tüdrukuga kaljulõhes ronisid ja vette hüppasid.
Tüdrukud lähevad ära ja seiklus peaks päädima ühise peoga, aga päädib hoopis 127 tunniga kaljulõhes, kuhu Aron libastumise tõttu kinni jääb. Ja need tunnid teevad "127 tunnist" filmi, mis pani mind vaikselt ja lohutamatult nutma. Ma ei oska seda mitte kuidagi seletada, miks ma niiviisi nutma hakkasin, sest stsenaarium ei ole üldse nii tugev, kui olla võiks. Režissööril oli kasutada väga väike ruum ja üks näitleja. Igati hea pinnas inimese siseheitluste kujutamiseks. Ometi hakkas peategelase viie päeva mõtteid ja läbielamisi vaadates aeg-ajalt igav. Või oligi see nii mõeldud? Pean silmas seda, et film muutus reaalsusetajuks.
Ikkagi, ilus, väga kurb ja väärt film, kuigi parima filmi Oscari kandidaadiks poleks ma "127 tundi" nimetanud. Prototüüp matkab praegugi kanjonites. Võib-olla muutus midagi tema vaates elule, kuid selles, et ka pärast nii suuri läbielamisi ei loobuta oma hobist (nimetagem seda nii), ei ole mitte midagi uut. Võib-olla oli see film mu jaoks lihtsalt ühe tuttava olukorra konstanteering, rabas rabavalt, aga ei ületanud kunstiliselt vajalikku künnist?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar