Ütleme nii, et kaks korda viissada lehekülge Carlos Ruiz Zafóni raamatuid lugeda on minu jaoks liig. Või pidanuks lugema "Tuule varju" ka soojamaareisil nagu "Ingli mängu"? Seal oleks vast üldmulje parem olnud - sopakas ei ole, kriminull ka mitte, aga põnev (kohati isegi väga põnev) on küll. Kahjuks hakkasin mina "Tuule varju" lugema PÄRAST soojamaareisi ja KUIGI pool raamatut läks eelmise teose tuules väga ladusalt, KUIGI nentisin üle lehekülje, et midagi uut ei ole, häiris mind juba tõsiselt see filmistsenaariumlik stiil.Kui lugeda jäi teine pool, kiskus asi tüütuks. Pidanuksin tegema vist nii, nagu tegi killuke, s.t jättis selle osa raamatust vahele, kus tõmmati niidiotsi kokku. Aga kuna ma lugesin rida-realt kõik läbi, sai sellest raamatust üpris tüütu mitmekuune lugemiskogemus.
Nagu öeldud on süžee tuttavlikult filmilik, tegelased otsapidi seotud "Ingli mängu" tegelastega, tegevuskohad samuti kohati sarnased, alates unustatud raamatute surnuaiast ja lõpetades jälle ühe kummitusliku häärberiga. "Ingli mängus" oli ajalugu ja linna rohkem. Võib-olla see on näiline, sest lugesin neid kahte raamatut just selles järjekorras. "Tuule varju" tekst tundus labaselt väljendudes lihtsalt punnitatud. Kõik need rohked pärlsententsid ei avaldanud mingit muljet peale selle, et kirjaniku eesmärk oli kirjutada paks põnevik ja et raamatule "kaalu" juurde anda, tuli ikka ja jälle teksti sisse mõni tõetera poetada.
Minu puhul on "Tuule vari" tõestus sellest, mis juhtub, kui vale inimene valel ajal ja vales kohas loeb valet raamatut. Praegu jääb mulje, et ma ei soovitaks seda raamatut kellelgi lugeda. Tegelikult pigem vastupidi. Ei tea, kas niisugune põnevuse joon on hispaania kirjanikele (kirjandusele?) omane või mis, aga tegelaste paljusus, lausa pöörased käigud ajavad segadusse. Lihtsalt enam ei mäleta, kes on kes ja miks see keegi nii oluline terviku mõistes on. Maagiline ei-tea-mis-asi võiks olla selle raamatu žanrimääratlus.
Peategelane on "Ingli mängust" tuttava raamatukaupluse peremehe 18aastane võsu Daniel, kelle isa on 10aastaselt viinud jälle sinna Unustatud Raamatute Surnuaeda ja kes väljub sealt Juliàn Caraxi nimelise kirjaniku romaaniga. Muidugi tahab ta kirjaniku kohta rohkem teada ja muidugi on "Tuule varjus" omajagu armastust, verd ja pisaraid.
"Ingli mängu" pole lugenud, aga "Tuule vari" ilmus enne seda, ehk siis kõik "Tuule varjust" tuttavad tegelased, mitte vastupidi :)
VastaKustutaMinu meelest oli see hea raamat, täiesti tipptasemel meelelahutus.
Teisalt, niipalju kui ma "Ingli mängu" kohta lugenud olen, siis on see esimesele raamatule väga sarnane ja seega väga lugema ei kipu. 500st leheküljest piisas täiesti :)
Nõus. Aga kuna mina lugesin "Ingli mängu" esimesena, siis olid minu jaoks tegelased just "Ingli mängust" tuttavad. :) Sarnased on need kaks raamatut küll. Lausa tüütult sarnased ja mõttetult paksud. 500 leheküljest piisab täiesti, et nautida. Teine raamat (kaldun oletama, et ükskõik kumb) on lihtsalt liig. Kusagilt lugesin, et autoril plaanivat tegelikult tetraloogiat.
VastaKustutama ostaksin ära selle raamatu "Tuule vari":)
VastaKustuta