Hiljuti rääkis üks sõbranna, et tema meelest võiks Eestis ilmuda rohkem pehmeköitelisi odavaid raamatuid, mida oleks mõnus käekotti pista, et bussis lugeda. Eesti turg on väike ja raamatutiraažid niigi väiksed. Arvatavasti oleks kahjum ette teada, kui ühte raamatut tahta anda välja mitme eri kujundusega. Aga võib ju ka ainult pehmeköitelise tiraaži ilmutada!Joao Lopes Marquesi "Minu ilus eksiil Eestis" võiks olla küll pehmekaaneline. Oleks hinna ja kvaliteedi suhe palju rohkem paigas. Väidetavalt on selle raamatu kaante vahele pistetud vabakutselise portugallasest ajakirjaniku Eesti ajakirjanduses ilmunud artiklite paremik. Pealkiri on niisugune, et meelitab minusuguse Lääne-Euroopa elu näinu lugema küll, eriti ajal, mil Eesti-nostalgia mitme tuhande kilomeetri kaugusel kodust on suur.
Olin paar korda varem sattunud Ekspressist Marquesi artikleid lugema ja mõni tuli seetõttu tuttav ette. Minu arvates on tema parim artikkel "13 väikest asja eestlastest ja Eestist". Seda selles kogumikus ei ole, sest raamat oli ilmselgelt siis juba vähemalt trükis või ilmuda jõudnud.
Meile, eestlastele, meeldib ikka kuulda, mida meist arvatakse. Marques räägib meist sõbralikult, ka siis, kui kõne all on meie sugugi mitte kõige paremad küljed. Kuid mitte ei mõista, miks oli siia raamatusse vaja panna artikleid, kus polnud Eestist ja eestlastest poolt sõnagi, näiteks artikkel prantsuse suudlusest? Ja miks ei ole artiklid kronoloogilises järjekorras? Saanuks neid siis vähemalt teemadegi kaupa rühmitada, aga ei ...
Paras siit-sealt sirvimise ja lugemise raamat. Parafraseerides autorit, võiks öelda, et kui tema ei tea, mis teda Eestis nii kangesti kinni hoiab, ei tea mina pärast selle raamatu lugemist, mis mind sundis seda kaanest kaaneni läbi lugema. Arvatavasti jah nostalgialaksu saamise vajadus ja veelgi tõenäolisemalt see, et siin on eestikeelset lugemist palju vähem võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar