Tundmatu mehe elu

Andrei Makine'i "Tundmatu mehe elu" ilmumine eesti keeles pälvis eesti ajakirjanduses suurt tähelepanu. Tallinnas oli mai alguses kirjandusfestival HeadRead, kuhu oli kutsutud esinema ka Makine. Selle valguses oli hea raamatule reklaami teha ja kui mina mai lõpus Eestis raamatupoode "puistama" sain, oli "Tundmatu mehe elu" üks neist raamatuist, mida kindlasti osta tahtsin. Nii et kui Marek Tamm vahendab Varraku raamatublogis muu hulgas, et Makine on arvatavasti viimane inimene Prantsusmaal, kes pole iial internetti kasutanud, olles muidugi lisanud asjakohase tsitaadi "Tundmatu mehe elust", mõtlesin, et aga turustada tänapäeval ju ei saagi ilma, kui internetti ei kasuta. Kuidas muidu minusugused selliste raamatuteni jõuavad?

Raamatu autobiograafiline aines on aimatav ilma, et autorist või selle raamatu kirjutamise põhjustest midagi teaks. Lugedes ei ole vaja palju mõelda, et aimata autori taotlust omaenese elust maha kirjutada. Immigrandielu pakub mitte kuhugi kuulumise ja mitte keegi olemisega rohkelt inspiratsiooni. See on elu mälestustes, mis ajapikku idealiseeruvad. "Tundmatu mehe elus" on justkui kaks peategelast: kirjanik Šutov raamatu esimeses pooles ja Georgi Lvovitš Volski raamatu teises pooles.

Kirjanik on umbes 50aastane venelane, immigrant Pariisis, elab koos noore prantslannaga, kes ta parema partii leidmisel maha jätab, ja tsiteerib ühest Tšehhovi jutustusest pärit fraasi: "Ma armastan teid, Nadjake." Selles lauses on endisaegse kirjanduse ilu, selles on armastuse ilu, selles on mälestused. Ta siirdub mälestusi ellu äratama, aga avastab, et ta ei mõista enam ka Venemaad. Volski jutustus algab Leningradi blokaadist ja päädib Nõukogude-aegse hirmuga. Ses mõttes meenutas see raamat mulle näiteks Oksaneni "Puhastust".

Makine'i stiil mõjub nagu muusika. Ääretult poeetiline sõnakasutus muudab ilusad hetked hapraks ja valusad momendid kurvaks-kurvaks. Aga see peabki nii olema, sest raamat on kõigiga rahu sõlminud meeste jutustus. Niikuinii pole enam tähtsust, kuhu see maailm teel on. Need mehed on väga erinevaid elusid elades sellelt rongilt maas. Südantsoojendavalt mõjus veel lõpus taksojuhi loobumine tasust. Vaevalt et Šutovi jaoks sellest žestist lootust tekkis, kuid ilukirjandusliku liialdusena oli see ometi tasakaalustav.