Rock A Field toimub vabas õhus, sõna otseses mõttes võsas või metsas. Selle ühepäevase rokipeo esinejate nimekiri on igal aastal muljetavaldav. Pileteid hakatakse müüma juba siis, kui veel ühtegi esinejat avalikult välja kuulutatud pole. Ja vist alati enne festivali algust on üritus ka välja müüdud.
Käisin tänavu esimest korda ja ürituse korraldusliku poole pealt jääb vaid mõelda, millal Eestis suurürituste korraldamisel samale tasemele jõutakse? 20 000 inimest hallati nii ära, et otse lagipähe paistnud päikesest hoolimata oli pärast tolmusena bussis auto juurde sõites ainult üks mõte: nii äge! Autoga üritusepaigale lähedale ei saa. Parkimisvõimalust ei ole. Küll aga on selleks päevaks pandud üle riigi käima tasuta erirongid, mis veavad kontserdilisi lähedalasuvasse rongijaama, kust edasi tuleb minna eribussiga. Kes autoga liiguvad, saavad parkida auto ühte suurde P&R parklasse ja sealt niisamuti eribussiga üritusele sõita. Kohapeal on joogi-söögi ostmiseks kasutusel eraldi "raha", mida saab vahetada täpselt nagu valuutat.
Kontserdipäeval oli u 25 kraadi sooja ja ega seal võsavahelises "kausis" ilma päikesepõletust saamata tervet päeva väga olla ei õnnestunud. Üritus ise algas vist lõunaajal, aga meie läksime kohale umbes kella 17-ks. Parasjagu esines Gossip. Polnud neid varem vist kuulnudki, vähemalt teadlikult mitte, aga tore avastus oli see bänd päris kindlasti. Kui nad suurel laval lõpetasid, astus teisel, väiksemal laval minuti täpsusega üles järgmine bänd. Ja siis järgmisena suurel laval Kasabian. Sellest bändist sai mu selle päeva absoluutne lemmik!
Peaesineja oli The Prodigy, kuid neid me enam kuulama ei jäänud. Väsimus hakkas peale tulema ja eelkõige tahtsime kuulata-näha 30 Seconds To Mars. Kauaoodatud bänd tuli lõpuks lavale ja kuigi nad olid ainsad, kelle muusikat ma enne ka kuulanud olin, hakkas miski nende esinemises mulle esimesest minutist peale vastu. Häiris eelkõige, et nad ei laulnud ühtegi laulu ilma vahepeal rahvaga suhtlemiseta lõpuni. Võib-olla olin ma tõesti väsinud, aga võib-olla ei läinud nende šõu mu jaoks seal teiste järel õigesti käima ... Kahju natuke. Aga mul on hea meel, et nägin nad ära. Lõpuks organiseerisid nad ju enda seljataha lavale suure hulga fänne ja kui mõelda eelkõige fännitaride õnnele, mis neile kaela sadas, siis ... On ikka äge küll, et sellised bändid koju kätte tulevad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar