Teiste elu

Möödunud nädalavahetuse kahte õhtut sisustasin ühe filmi vaatamisega. Esimesel õhtul ei jaksanud lõpuni vaadata ja nii jäi filmi teine pool järgmiseks õhtuks. Ma ei ole ammu, kui mitte öelda, et vist mitte kunagi, näinud sellist filmi! See oli väga päris, nii tõeline! Jutt siis mõni aasta tagasi Euroopa parimaks filmiks nimetatud ja samal aastal parima võõrkeelse filmi Oscariga pärjatud Florian Henckel von Donnersmarcki "Teiste elust" ("Das Leben der Anderen").

Lausa üllatavana mõjus selle filmi vähene kunstilisus või kunstlikkus. Midagi ei olnud ülemäära rõhutatud. Sündmustik koos selles olevate inimestega haaras lihtsalt kaasa. Nii nagu elu haarab kaasa.

Sisust. Üliagar Stasi kapten Gerd Wiesler saab ülesandeks hakata ööl ja päeval kuulama pealt Ida-Saksa kirjanikku Georg Dreymani. Alguses valmib raport järjekindlalt ja ilusti, aga kultuuriinimeste vabameelsed vestlused ja kammitsetud inimeste hingede kuulamine paneb teda palju üle järele mõtlema. Ta hakkab kahtlema, lojaalsuses, töös, tähtsuses, inimestes, riigikorras.

"Teiste elu" sündmustik on ilmselt üsna sarnane sündmustega enamikus endistes ja praegustes sotsialismimaades. Üks peaosatäitjaid ehk Stasi kaptenit kehastav Ulrich Mühe teeb vapustavalt hea rolli. Aga ka Martina Gedeck näitlejannana ja Sebastian Koch Georg Dreymanina on ehedad.

Mihkel Raud kirjutab Päevalehes:

"“Ja sinusugused mehed juhtisid kunagi riiki,” ohkab mõni aasta pärast Berliini müüri langemist filmi “Teiste elu” keskseid tegelasi, kirjanik Georg Dreyman põlglikult Saksa DV endisele kultuuriministrile. Viimane muigab seepeale kõiketeadvalt ning kohendab lipsu. Justkui tahaks ta öelda: me teeme seda siiani. Muidugi teete. Selge see. Ja mitte niivõrd taasühinenud Saksamaal, kuivõrd bolševismi lähi-ajaloo seisukohast ehk mõne-võrra ebaolulisemates riikides."

Jumaldan lõpustseeni raamatupoes, kui endine Stasi kapten Wiesler ostab endale "Sonaadi heale inimesele". Kogu filmi ajal teadsin, et sellise loo lõpp on kindlasti väga kurb, aga igati mitmekihiline stsenaarium ei lasknud kuidagi aimata, millega see kõik ikkagi lõpeb. Ükskõik kui koomiliselt see lause siin ka ei kõlaks, aga kokkuvõtteks peab ütlema, et filmil oli traagiline ja õnnelik lõpp. Ilme, mis jääb lõpuks liikumatult ekraanile ... Õnneliku inimese ilme ...