2006. aastal olla isegi PÖFFil näidatud Houellebecqi samanimelise romaani järgi tehtud filmi "Elementaarosakesed" (Elementarteilchen). Tuleb tõdeda, et PÖFFi filmivalik on tõesti suurepärane. :) Sest see on hea film.
Raamat oli mu jaoks üks paremaid, mida viimasel ajal olen lugema juhtunud. Seda suuremad olid ootused-lootused filmile. Saksalikkus kumab kogu filmist läbi. Õigemini, raamatut lugedes toimus tegevus Prantsusmaal ja tegelasteks olid prantslased, kuigi autor ütles, et see on lihtsalt Lääne-Euroopa inimese lugu. Seepärast ongi hea, et filmi on teinud sakslased, mitte prantslased või inglased. Sakslastel on tõepoolest lihtsam anda edasi universaalset Lääne-Euroopa pilti.
Kummalisel kombel olid stsenaariumis vist kõik need kohad raamatust, mis mulle eredaimalt meelde olid jäänud või millel oli võtmetähtsus. Film on mõnusalt läbilõikeline, pikad arutelud, õigemini filosoofia, mida Houellebecq pikalt kirjeldab, jääb tagaplaanile. Justkui möödaminnes näidatud pildid mõlema poja suhetest emaga kuni ema surivoodi juures seismiseni teevad sõnadeta selgeks, kuidas inimene kujuneb, mis temast saab. Kui mõlemad vennad umbes 40aastaselt proovivad "uuesti alustada", on tegelikult hilja.
See on film läbipõlenud inimestest, läbipõletatud elust. Sarivesistajana sain ma ikka päris korralikult nutta ka. Ilmselt ma ei vaata seda filmi enam mitte kunagi. Keeruline põhjendada, miks. Võib-olla just sellepärast, et need Elementarteilchen'id hakkavad mu sees alati midagi katki kiskuma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar