Nüüd on küll väikest pausi vaja. Viimased filmid, mida ma vaadanud olen, on kõik nii sügavad ja keerulised olnud. "Jahti" (Jagten) olin tegelikult ammu vaadata tahtnud, aga kinno õigel ajal ei jõudnud, kodus pole ka õiget hetke või tuju olnud. Mads Mikkelsen on mu üks lemmiknäitlejaid ja seda filmi on palju kiidetud.
Rahulikus väikelinnas kulgeb elu omasoodu. Lastevahelisest naljast algab aga tõeline nõiajaht, sest kohaliku lasteaia kasvatajat Lucast süüdistatakse ühe väikse tüdruku seksuaalses ärakasutamises. Ühest küljest on süüdistus äärmiselt ränk ja raske, teisest küljest tuleb lastega seotud juhtumeid lahendada äärmise delikaatsusega, kolmandaks mina küll ei julge täpselt öelda, kuidas ma samasuguses olukorras täpselt käituksin, ja neljandaks tuleb igal juhul pool valida. Milline pool? Kui mees pärast süüdistuse kuulmist sellest järgmisel hommikul oma elukaaslasele räägib, hakkab see esimese hooga naerma. Kui mehe elukaaslane aga lasteaia hoolekogu koosolekule kutsutakse ja talle mõista antakse, et Lucase kohta tehakse politseile avaldus, pole noor naine enam kindel, kuidas olla või mida arvata. Üksnes teismeline poeg näib isa tingimusteta uskuvat, aga selle eest teenib temagi ära linnarahva hukkamõistu.
Tagakiusamise ja üleüldise hukkamõistu taustal on Lucasel raudsed närvid. Kui kohaliku kaupluse omanik keelab mehe teenindamise ära, kõnnib ta sellest "müürist" haavata saamise hinnaga läbi ja ilmub jõulujumalateenistusele, kus ütleb ohvri isale näkku kõik, mis tal öelda on.
Täiskasvanud on veendunud, et väiksed lapsed ei valeta. Ja kui laps tunneb kimbatust või on õnnetu, siis lohutatakse teda ikka toonil, et ära muretse, sa tegid kõik õigesti. Ka psühholoog osutub siin filmis kõigest manipulaatoriks.
Samal jõuluõhtul läheb tüdruku isa siiski Lucasega lepitust otsima. Film tõmbub kramplikult kokku ja lugu kulmineerub juba aasta hiljem. Ega küla või koht, kus kõik tunnevad kõiki, nii lihtsalt ei andesta. Lucas saab jälle hoiatussõnumi. "Jahi" puhul on võimalik tõmmata paralleele meie "Kertuga", kuigi Kertu suhtes oli küla vastupidiselt heatahtlik. Samas on "Jaht" jällegi üks sügavalt masendav skandinaavia film. Kõigest hoolimata väga mõtlemapanev ja lähtekohta arvestades ka aktuaalne. Mõtlemiskoht. Kuigi jah, nüüd ma tahaks midagi helgemat. Mis sest, et helged teemad tunduvad tihtipeale triviaalsed.
kolmapäev, 8. jaanuar 2014
teisipäev, 7. jaanuar 2014
The Broken Circle Breakdown
Pöffil publiku lemmikfilmiks nimetatud "The Broken Circle Breakdown" meeldis mulle rohkem kui "Kohutav ilu". Väga-väga meeldis. Kuigi see on üks äraütlemata kurb film. Armastust on algusest peale palju, aga lootust ei paista kusagilt. Ei taha öelda, et see on meie igapäev, aga kõrvalt näeme sellist elu aeg-ajalt ikka. Mõni film kisub pisaraid välja, mõni paneb tasakesi nutma, selle filmi vaatamise ajal tõmbus kõht valust kokku, pisaratest ma parem ei räägi. Hoolimata valust, kurbusest ja masendusest oli tervik väga täpne. Pärast filmi vaatamist kohtasin juhuslikult Solarises ühte vana sõpra. Vabandasin ja tunnistasin, et ma ei ole eriti adekvaatne praegu.
Belgia režissööri Felix van Groeningeni filmis on detailid osavasti teksti ja piltide sisse ära peidetud, aga need ilmuvad üksteise järel välja. Esimesest silmapilgust teineteisesse armunud Elise (Veerle Baetens) ja Didieri (Johan Heldenbergh) armastuse proovikiviks kujuneb lapse haigus. Didier, kelle elu ja sõbrad on ja olid bluegrass, ülistab Ameerikat kui uue alguse maad ja neab sedasama maad, kui Bushi administratsioon takistab arstiteaduse arengut. Olgugi et Belgias, kus tema elab, selliseid takistusi ei tehta. Filmi lõpus tõmmatakse otsad sümboolselt kokku. Belgia on üks väheseid riike Euroopas, kus eutanaasia on lubatud.
Muusikat on palju. Mõlemad hüvastijätulaulmised on karjuvalt valusad. Mitu korda tehtud armastusavaldused on õrnad, aga side on habras.
Üks koht jäi mu hinge kraapima. Kui laps tõstis surnud linnu maast üles, ütles isa talle, et linnud on lollid, sellepärast lendavadki vastu klaasi surnuks. Ja lisas seejärel: "Viskame ta nüüd minema." Võib-olla see oli tõlkeviga, aga pigem mitte. Võib-olla oli see üksnes Didieri mõttemalli järgi nii, et surnud linnud visatakse minema. Mina oleks selle linnu maha matnud. See, et ta lapsele ütles, et viskame minema, kõlas eriti õõvastavalt. Mu jaoks murdus filmi mõistmisel ja mõtestamisel esimest korda selles kohas midagi. Hiljem ta rääkis seda lugu Elisele. Lausa ootasin, et Elise midagi ütleks või arvaks.
Kahte väga erinevat inimest seob armastus, muusika ja laps. Ühe kaotus lööb suhtesse mõrad, mida püütakse lappida. Korraks tundub, et edasielamine on võimalik, siis kaob jälle pind jalge alt. Eredaks reaalsuseks saab teineteise toetamine ja hoidmine "heas ja halvas, kuni surm meid lahutab". Muidu flaamikeelses filmis on kõik laulud ingliskeelsed. Ka bändimeeste läbiviidud laulatus toimub inglise keeles. Jõuetus hapruses liiguvad kaks inimest teineteise poole, siis lahku, jälle abitult kokku. Loodavad parandada haiget saanud hinge ja muuta kõike endiseks. Aga endist ei saa, ei ole enam.
Pole seegi film pärgamata. Detsembri alguses võitis "The Broken Circle Breakdown" LUXi filmiauhinna. Euroopa Filmiakadeemia antis parima naisnäitleja auhinna Veerle Baetensile jne.
Belgia režissööri Felix van Groeningeni filmis on detailid osavasti teksti ja piltide sisse ära peidetud, aga need ilmuvad üksteise järel välja. Esimesest silmapilgust teineteisesse armunud Elise (Veerle Baetens) ja Didieri (Johan Heldenbergh) armastuse proovikiviks kujuneb lapse haigus. Didier, kelle elu ja sõbrad on ja olid bluegrass, ülistab Ameerikat kui uue alguse maad ja neab sedasama maad, kui Bushi administratsioon takistab arstiteaduse arengut. Olgugi et Belgias, kus tema elab, selliseid takistusi ei tehta. Filmi lõpus tõmmatakse otsad sümboolselt kokku. Belgia on üks väheseid riike Euroopas, kus eutanaasia on lubatud.
Muusikat on palju. Mõlemad hüvastijätulaulmised on karjuvalt valusad. Mitu korda tehtud armastusavaldused on õrnad, aga side on habras.
Üks koht jäi mu hinge kraapima. Kui laps tõstis surnud linnu maast üles, ütles isa talle, et linnud on lollid, sellepärast lendavadki vastu klaasi surnuks. Ja lisas seejärel: "Viskame ta nüüd minema." Võib-olla see oli tõlkeviga, aga pigem mitte. Võib-olla oli see üksnes Didieri mõttemalli järgi nii, et surnud linnud visatakse minema. Mina oleks selle linnu maha matnud. See, et ta lapsele ütles, et viskame minema, kõlas eriti õõvastavalt. Mu jaoks murdus filmi mõistmisel ja mõtestamisel esimest korda selles kohas midagi. Hiljem ta rääkis seda lugu Elisele. Lausa ootasin, et Elise midagi ütleks või arvaks.
Kahte väga erinevat inimest seob armastus, muusika ja laps. Ühe kaotus lööb suhtesse mõrad, mida püütakse lappida. Korraks tundub, et edasielamine on võimalik, siis kaob jälle pind jalge alt. Eredaks reaalsuseks saab teineteise toetamine ja hoidmine "heas ja halvas, kuni surm meid lahutab". Muidu flaamikeelses filmis on kõik laulud ingliskeelsed. Ka bändimeeste läbiviidud laulatus toimub inglise keeles. Jõuetus hapruses liiguvad kaks inimest teineteise poole, siis lahku, jälle abitult kokku. Loodavad parandada haiget saanud hinge ja muuta kõike endiseks. Aga endist ei saa, ei ole enam.
Pole seegi film pärgamata. Detsembri alguses võitis "The Broken Circle Breakdown" LUXi filmiauhinna. Euroopa Filmiakadeemia antis parima naisnäitleja auhinna Veerle Baetensile jne.
esmaspäev, 6. jaanuar 2014
"Tuvi" Sinilinnu kohvikus
Möödunud aasta teatrikülastustele pani detsembri eelviimasel õhtul punkti "Tuvi" Sinilinnu kohvikus. See on näidend ja lavastus teatrist ja teatritegemisest. Teater on selline koht, kus igaüks peab võitlema püünele pääsemise õiguse ja võimaluse eest ja kus vaatajad istuvad saalis ja ootavad, et neid üllatatakse, et etendused iga kord vaimustaksid. Väikeses teatris, kus "Tuvi" sündmused aset leiavad, on teatrijuhi mure pöördlava puudumise pärast suurem kui elu ja elu kajastamise kunst ähvardab matta inimese ja tema veendumused. Õnneks ainult ähvardab, sest katsest poliitikasse minna ei paista midagi tulevat. Kolmevaatuseline lavastus on ühtaegu tundlikult naeruvääristav ning võrdselt teatriinimestele ja vaatajatele osatav.
Näitlejate valik on lihtsalt uskumatu! Ainult parimad! Aleksander Eelmaa (Tallinna Linnateater), Indrek Sammul (Eesti Draamateater), Liina Olmaru, Nero Urke, Aarne Soro (Ugala), Mare Peterson, Kaspar Velberg (Tallinna Linnateater), Elisabeth Peterson, Garmen Tabor, Ken Rüütel. Lava osa täidab pika seina ja publiku vahele jäetud kitsas riba. Veelgi uskumatum on see, kuidas nii palju näitlejaid sellele "lavale" ära mahub. Aga häid näitlejaid mahub ühele lavale ja ühte lavastusse palju.
Ei tahaks kedagi eraldi välja tuua, sest näib, nagu oleks Andri Luup näidendi kirjutamisel juba kindlatele osatäitjatele mõelnud. Kõik mängivad osi, mis kõige paremini neile sobivad. Kes on koomilisem, kes mõtlikum. Kiiresti tekivad seosed näitekirjanduse klassikaga. Krapp on ilmselt Becketti Krapp, Kaspar Velbergi kättemaksuplaani hauduv lavapoiss on ehk Streuli rekvisiitor, tuvi viitab Tšehhovi "Kajakale" (või hoopis Ibseni "Metspardile"?). Aga kui ka neid seoseid ei teki või pole, ei ole midagi lahti, sest teater ei ole ometigi siseringi kunst. "Tuvi" räägib samavõrd elust nagu meie igapäev. "Tuvi" ongi igapäev, kus keegi sünnib ja keegi sureb, keegi leiab ja keegi kaotab töö, keegi hoolib rohkem ja keegi hoolib vähem. Oskus hinnata ja näha tegelikke väärtusi või oskus tabada kõige olulisemaid teemasid on tunnistus andest. Seetõttu on ilus vaadata, kuidas midagi tehakse armastusega.
Maria Petersoni lavastajakäekiri on selge ja lihtne. Inspiratsiooni otsivad näitlejad peatuvad igaüks korraks, et oma tegelikku nägu näidata. Lavapoisi arupärimised jäävad tähelepanuta. Teda märkab üksnes pime tüdruk. Kui tuvi kastist välja lennata ei taha, osutub paratamatus reaalsuseks. Lavastuses küll pöördlavale kohta pole, kuid rekvisiite, märke ja nüansse on omajagu. Nende mõistatamine on hästi põnev ja vaatajaid tabab iseenda heatahtlik naer.
Need, kes leiavad, et teater algab kohvikust, satuvad Sinilinnus põnevate valikute keskele. Kohvikus pakutavat soovitan kindlasti proovida. Ja kui aeg-ajalt kerkib jälle üles teema, et just noortel pole midagi teatris vaadata, siis "Tuvi" on kindlasti üks neist lavastustest, mida mu meelest võiks teatripisiku tekitamiseks (ära) kasutada. See lavastus meeldib nii noorele kui ka kogenud teatrivaatajale. Võluv.
Näitlejate valik on lihtsalt uskumatu! Ainult parimad! Aleksander Eelmaa (Tallinna Linnateater), Indrek Sammul (Eesti Draamateater), Liina Olmaru, Nero Urke, Aarne Soro (Ugala), Mare Peterson, Kaspar Velberg (Tallinna Linnateater), Elisabeth Peterson, Garmen Tabor, Ken Rüütel. Lava osa täidab pika seina ja publiku vahele jäetud kitsas riba. Veelgi uskumatum on see, kuidas nii palju näitlejaid sellele "lavale" ära mahub. Aga häid näitlejaid mahub ühele lavale ja ühte lavastusse palju.
Ei tahaks kedagi eraldi välja tuua, sest näib, nagu oleks Andri Luup näidendi kirjutamisel juba kindlatele osatäitjatele mõelnud. Kõik mängivad osi, mis kõige paremini neile sobivad. Kes on koomilisem, kes mõtlikum. Kiiresti tekivad seosed näitekirjanduse klassikaga. Krapp on ilmselt Becketti Krapp, Kaspar Velbergi kättemaksuplaani hauduv lavapoiss on ehk Streuli rekvisiitor, tuvi viitab Tšehhovi "Kajakale" (või hoopis Ibseni "Metspardile"?). Aga kui ka neid seoseid ei teki või pole, ei ole midagi lahti, sest teater ei ole ometigi siseringi kunst. "Tuvi" räägib samavõrd elust nagu meie igapäev. "Tuvi" ongi igapäev, kus keegi sünnib ja keegi sureb, keegi leiab ja keegi kaotab töö, keegi hoolib rohkem ja keegi hoolib vähem. Oskus hinnata ja näha tegelikke väärtusi või oskus tabada kõige olulisemaid teemasid on tunnistus andest. Seetõttu on ilus vaadata, kuidas midagi tehakse armastusega.
Maria Petersoni lavastajakäekiri on selge ja lihtne. Inspiratsiooni otsivad näitlejad peatuvad igaüks korraks, et oma tegelikku nägu näidata. Lavapoisi arupärimised jäävad tähelepanuta. Teda märkab üksnes pime tüdruk. Kui tuvi kastist välja lennata ei taha, osutub paratamatus reaalsuseks. Lavastuses küll pöördlavale kohta pole, kuid rekvisiite, märke ja nüansse on omajagu. Nende mõistatamine on hästi põnev ja vaatajaid tabab iseenda heatahtlik naer.
Need, kes leiavad, et teater algab kohvikust, satuvad Sinilinnus põnevate valikute keskele. Kohvikus pakutavat soovitan kindlasti proovida. Ja kui aeg-ajalt kerkib jälle üles teema, et just noortel pole midagi teatris vaadata, siis "Tuvi" on kindlasti üks neist lavastustest, mida mu meelest võiks teatripisiku tekitamiseks (ära) kasutada. See lavastus meeldib nii noorele kui ka kogenud teatrivaatajale. Võluv.
pühapäev, 5. jaanuar 2014
Eesti Kontserdi ja Hennessy uusaastakontsert 2014
Meil on üks kena traditsioon. Käime 1. jaanuaril Estonia kontserdisaalis Eesti Kontserdi ja Hennessy uusaastakontserdil. Aasta algus tõsisema muusika taustal mõjub kohe pidulikumalt ja pühalikumalt. Selle aasta esimene päev ei olnud ses mõttes teistmoodi. Eriline oli hoopis kontserdile eelnev, sest veetsime vahva pärastlõuna kallite sõprade juures. Taustaks mängis Bach. See omakorda tagas kontserdile minnes eriliselt hea meeleolu.
Kontserdi kava meeldis väga, kuigi tuleb tunnistada, et Rahmaninovi 2. klaverikontsert kõlas täpselt nii eriliselt arvatavasti just tänu Aleksander Gavriljukile. Hõljusin kusagile teise maailma ära ja leidsin end ühtäkki mõtlemast, et viimase aasta jooksul on mu jaoks pilt muusikamaailma suurtest nimedest tohutult selginenud. Meenus ka, et paar aastat tagasi ütles üks sõber, et ta jälgib pidevalt umbes saja viiekümne ooperisolisti tegemisi, ja lubas minuga lahkesti seda infot jagada. Kõike seda oli tol korral liiga palju. Praegu ma mõistan, mida ta teeb ja miks ta seda teeb. Olen võhik, aga pidevat avastamisrõõmu pakkuv maailm on justkui teismelise maailm, kus otsid paremat homset ja hõljud kahe äärmuse vahel. Veider, et need mõtted tabasid mind just Rahmaninovi 2. klaverikontserdi ajal.
Šostakovitši piduliku vahemängu eel lugesin kavalehelt, et see oli kirjutatud väga kiiresti, ja pärast Stalini surma. Tõlgendamisvõimalusi on arvatavasti palju. Nii- ja naapidiseid. Aga hiljuti nähtud "Kollaborandid" muutsid või mõjutasid kindlasti minu selle teose vastuvõttu. Lõpuks Poulenci "Gloria", kammerkooriga. Ma ei ole jäägitult koorimuusika fänn. Koorid võluvad mind enamasti eelkõige solistide pärast. Kaia Urb on tase omaette, kuigi seekord kadus hääl kohati orkestri taha ära.
Õhtujuht oli Mari-Liis Lill. Tema spontaansus ja vabadus mulle meeldisid. Võib ju viriseda, et vahetekstid olid väga lihtsad, aga ei tea, kelle tehtud need olid. Arvestades, et aasta-aastalt on Hennessy kontserdid üha enam seltskonnaüritused, kus enne kontserti ja kontserdi esimesel poolel saalis on fotograafide hulk varsti juba häiriv, siis ehk oligi sihtrühma silmas peetud ja püüti mõista anda, et mõelgem hetkeks, mida tähendab "raske". Nn seltskonnafotodel jäi tänavu esimest korda silma ka see, et peokülaliste kõrval poseerisid Hennessy reklaaminäod. Kallid korraldajad, mõelge kriitiliselt, kas ja kus võiks olla piir hea ja halva tooni vahel. Päris kõike ei saa ühte patta panna.
Lugesin hiljuti ühest artiklist vana-aastaõhtu ja uusaastapäeva tavade kohta, et seltskond, kus 1. jaanuaril viibida, on igal juhul tähtis. Palju head muusikat kuulata kõlab hästi, või mis?
Kontserdi kava meeldis väga, kuigi tuleb tunnistada, et Rahmaninovi 2. klaverikontsert kõlas täpselt nii eriliselt arvatavasti just tänu Aleksander Gavriljukile. Hõljusin kusagile teise maailma ära ja leidsin end ühtäkki mõtlemast, et viimase aasta jooksul on mu jaoks pilt muusikamaailma suurtest nimedest tohutult selginenud. Meenus ka, et paar aastat tagasi ütles üks sõber, et ta jälgib pidevalt umbes saja viiekümne ooperisolisti tegemisi, ja lubas minuga lahkesti seda infot jagada. Kõike seda oli tol korral liiga palju. Praegu ma mõistan, mida ta teeb ja miks ta seda teeb. Olen võhik, aga pidevat avastamisrõõmu pakkuv maailm on justkui teismelise maailm, kus otsid paremat homset ja hõljud kahe äärmuse vahel. Veider, et need mõtted tabasid mind just Rahmaninovi 2. klaverikontserdi ajal.
Šostakovitši piduliku vahemängu eel lugesin kavalehelt, et see oli kirjutatud väga kiiresti, ja pärast Stalini surma. Tõlgendamisvõimalusi on arvatavasti palju. Nii- ja naapidiseid. Aga hiljuti nähtud "Kollaborandid" muutsid või mõjutasid kindlasti minu selle teose vastuvõttu. Lõpuks Poulenci "Gloria", kammerkooriga. Ma ei ole jäägitult koorimuusika fänn. Koorid võluvad mind enamasti eelkõige solistide pärast. Kaia Urb on tase omaette, kuigi seekord kadus hääl kohati orkestri taha ära.
Õhtujuht oli Mari-Liis Lill. Tema spontaansus ja vabadus mulle meeldisid. Võib ju viriseda, et vahetekstid olid väga lihtsad, aga ei tea, kelle tehtud need olid. Arvestades, et aasta-aastalt on Hennessy kontserdid üha enam seltskonnaüritused, kus enne kontserti ja kontserdi esimesel poolel saalis on fotograafide hulk varsti juba häiriv, siis ehk oligi sihtrühma silmas peetud ja püüti mõista anda, et mõelgem hetkeks, mida tähendab "raske". Nn seltskonnafotodel jäi tänavu esimest korda silma ka see, et peokülaliste kõrval poseerisid Hennessy reklaaminäod. Kallid korraldajad, mõelge kriitiliselt, kas ja kus võiks olla piir hea ja halva tooni vahel. Päris kõike ei saa ühte patta panna.
Lugesin hiljuti ühest artiklist vana-aastaõhtu ja uusaastapäeva tavade kohta, et seltskond, kus 1. jaanuaril viibida, on igal juhul tähtis. Palju head muusikat kuulata kõlab hästi, või mis?
laupäev, 4. jaanuar 2014
Händeli "Messias" ja Bachi orelimuusika küünlavalgel, Jaani kirikus
Kirikumuusikat ja muusikat kirikus on viimasel ajal nii palju. On lihtsalt niisugune aeg, et sellest ei saa kuidagi küllalt.
Paar päeva enne aasta lõppu käisime Jaani kirikus kuulamas kontserdisarja "Kirikupühad Maarjamaal" raames Händeli "Messiast". Kirik oli rahvast täis! Kontserdist tegi otseülekande ka Klassikaraadio, mille kodulehel on katkend kavalehelt, aga mille sisu on ajaloolise faktina nii põnev, et tsiteerin siin ka:
Paar päeva enne aasta lõppu käisime Jaani kirikus kuulamas kontserdisarja "Kirikupühad Maarjamaal" raames Händeli "Messiast". Kirik oli rahvast täis! Kontserdist tegi otseülekande ka Klassikaraadio, mille kodulehel on katkend kavalehelt, aga mille sisu on ajaloolise faktina nii põnev, et tsiteerin siin ka:
""Messias" on siiski midagi hoopis enamat kui ühe helilooja kuulsaim teos. See üldse enim esitatud oratoorium on saanud omamoodi müüdiks, ajastu kultuuri monumendiks. Veelgi enam, tal on midagi öelda kogu õhtumaise kultuuri kohta. Just see, 1741. aastal loodud suurteos murdis lõplikult Londoni publiku ja ajakirjanduse vastuseisu Händelile, millega too oli juba kümmekond aastat tulutult võidelnud. Miski ei väljenda 1730. aastatel Händeli üle irvitanud inglaste meelemuutust paremini kui see, et 1759. aastal surnud sakslasest helilooja maeti tõelise rahvuskangelasena Londoni Westminster Abbey’sse, Inglise kuningate ja Briti Impeeriumi väärikaimate kodanike kõrvale. 19. sajandil kujunes "Messiast" inglaste rahvuslik sümbol."
Corelli barokkorkestri ja kammerkoori Voces Musicalesi saatel astusid solistidena üles Pirjo Püvi, Ivo Posti, Endrik Üksvärav ja Uku Joller. See oli mul esimene kord Händeli suurteost kuulata ja seetõttu puudub võrdlusalus. Igatahes sain suurepärase elamuse.
Ja nüüd, mõni päev pärast aastavahetust käisime jälle Jaani kirikus. Sedapuhku Bachi-nimelisel muusikafestivalil. Kontsert "Muusika küünlavalgel" algas kell 21. Ma ei ole vist mitte kunagi nii hilja õhtul kirikusse läinud. Kummastav. Ja Bachi muusika on imeilus! Ka see, mis seal Klaaspärlimäng Sinfonietta orkestri saatel kõlas. Orelit mängisid Peter van Dijk ja Piret Aidulo, soleeris Ka Bo Chan.
Selle kontserdi korralduslik pool jättis aga soovida. Jäi arusaamatuks, miks küsiti kolm eurot kava eest, mis koosnes festivali programmist (kontsertide loetelust koos esinejatega) ning Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti juhi paarilõigulisest tervitustekstist, kus nimetati festivali järjekorras teiseks, mitte kolmandaks. Kunstiline juht oli järgmisele leheküljele samuti paar rida kirjutanud. Üks kavas mainitud orelimängija polnud (Prantsusmaalt?) mingil põhjusel kohale jõudnud. Hollandlane täitis tema koha küll kenasti ära, aga tundus, et (ootamatult?) ette antud palad tal kõige paremini siiski ei õnnestunud. Keegi polnud vaevunud ka kavas parandust tegema. Küünlavalgusest ei saanud samuti rääkida. Mitte et ootaksin pärisküünlaid, aga enam hämarust võinuks ruumis siiski olla.
Corelli barokkorkestri ja kammerkoori Voces Musicalesi saatel astusid solistidena üles Pirjo Püvi, Ivo Posti, Endrik Üksvärav ja Uku Joller. See oli mul esimene kord Händeli suurteost kuulata ja seetõttu puudub võrdlusalus. Igatahes sain suurepärase elamuse.
Ja nüüd, mõni päev pärast aastavahetust käisime jälle Jaani kirikus. Sedapuhku Bachi-nimelisel muusikafestivalil. Kontsert "Muusika küünlavalgel" algas kell 21. Ma ei ole vist mitte kunagi nii hilja õhtul kirikusse läinud. Kummastav. Ja Bachi muusika on imeilus! Ka see, mis seal Klaaspärlimäng Sinfonietta orkestri saatel kõlas. Orelit mängisid Peter van Dijk ja Piret Aidulo, soleeris Ka Bo Chan.
Selle kontserdi korralduslik pool jättis aga soovida. Jäi arusaamatuks, miks küsiti kolm eurot kava eest, mis koosnes festivali programmist (kontsertide loetelust koos esinejatega) ning Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti juhi paarilõigulisest tervitustekstist, kus nimetati festivali järjekorras teiseks, mitte kolmandaks. Kunstiline juht oli järgmisele leheküljele samuti paar rida kirjutanud. Üks kavas mainitud orelimängija polnud (Prantsusmaalt?) mingil põhjusel kohale jõudnud. Hollandlane täitis tema koha küll kenasti ära, aga tundus, et (ootamatult?) ette antud palad tal kõige paremini siiski ei õnnestunud. Keegi polnud vaevunud ka kavas parandust tegema. Küünlavalgusest ei saanud samuti rääkida. Mitte et ootaksin pärisküünlaid, aga enam hämarust võinuks ruumis siiski olla.
reede, 3. jaanuar 2014
NO-teatri "Kolmapäev"
Polnud tükk aega NO-teatris käinud. Viimati vaatasin Vene Teatris lavaka viimase kursuse "Enesetapjat". NO-teatri enda maja fuajee läbis suvel uuenduskuuri ja nüüd satub külastaja välisuksest sisenedes kohe kohvikusse. Sestap varusime aega ja otsustasime enne etendust klaasi veini juua ja midagi süüa. Söök maitses hästi, vein oli ka hea. Kohvi pidime küll väga kaua ootama, aga selleks ajaks oli kohvik juba saalitäie teatrikülastajatega täituda jõudnud. Üldmulje oli kohvikust siiski hea.
"Kolmapäeva" sisututvustus lubas eeldada, et tegemist on olmedraamaga, mis räägib nelja naise elust tööpäeva õhtul. Ühes rollis oli Kaie Mihkelson, aga ma ei saanudki aru, miks lavastaja (Lauri Lagle) tal mängida ei lasknud!? Muudkui ootasin, et nüüd ... aga ei. Üksainus kandev monoloog, kui ta puhtaks küüritud märja lina põrandale laiali laotas, tuletas meelde Michel Houllebecqi. Hiljem kavalehelt lugesin, et Houllebecqi tänati. Võib-olla oligi tsitaat mõnest tema raamatust. Täpselt meelde ei jäänud ja seetõttu on raske kontrollida. Aga seos Houllebecqiga tekkis otsesemalt ja kaudsemalt selle etenduse vaatamise ajal küll.
Etendus algab sellega, kuidas naised kiirustavad töölt koju. Igaüks jõuab lõpuks oma nurka - korterisse. Sisustuse järgi otsustades on inimesed erinevad ja tekib lootus, et järgneb eri lugude jutustamine, elude näitamine. Kui jaksasin veel märke tõlgendada, arvasin, et kojujõudmisele järgnenud müra väljendab üksiku inimese kadumist ümbritsevasse. Ei tea. Annan alla ja tunnistan, et ei küüni kõigi lavastuses kasutatud võtete mõistmiseni. Mööbel tõsteti kokku ja järgnes Mari Abeli mikrofoni jutustatud lugu keerulisest teismeeast. Inga Salurand keetis suppi ja rääkis justkui kellegagi teises toas. Eva Klemetsi tabletilugu oli kihvt, aga seda teksti oleks tahtnud kavalehelt lugeda, sest palju häid mõtteid läks sõnademassiivis lihtsalt kaduviku teed. Meenus üks samasugune monoloog ammusest "GEPist".
Olin tol õhtul hästi avatud ega oodanud ilmtingimata kaunist lineaarset lugu. Korralik performance sobinuks küll. "Kolmapäeva" puhul hakkas aga kunstilise terviku puudumine etenduse nautimisele mitmest küljest vastu töötama. Nagu öeldud, oleks siis vähemalt Kaie Mihkelsonile osa antud. Keanu Reeves läks must täiesti mööda. Üritasin tagantjärele mälu värskendada ja IMDB abil meelde tuletada, kes ta on või kus ta mänginud on. Pole näinud. Vist. Milleks see keha täisjoonistamine ja loeng? Hulk märke jäidki katki hammustamata.
Vabandust, ilmselgelt ei ole ma "Kolmapäeva" sihtrühm. Aga kes on? Kes on (praegu veel) NO-teatri sihtrühm? Ei saa öelda, et mitte miski ei meeldinud, aga seda, mis meeldis, oli vähevõitu. Ja ma tõesti ei tea kedagi, kellele "Kolmapäeva" soovitada.
"Kolmapäeva" sisututvustus lubas eeldada, et tegemist on olmedraamaga, mis räägib nelja naise elust tööpäeva õhtul. Ühes rollis oli Kaie Mihkelson, aga ma ei saanudki aru, miks lavastaja (Lauri Lagle) tal mängida ei lasknud!? Muudkui ootasin, et nüüd ... aga ei. Üksainus kandev monoloog, kui ta puhtaks küüritud märja lina põrandale laiali laotas, tuletas meelde Michel Houllebecqi. Hiljem kavalehelt lugesin, et Houllebecqi tänati. Võib-olla oligi tsitaat mõnest tema raamatust. Täpselt meelde ei jäänud ja seetõttu on raske kontrollida. Aga seos Houllebecqiga tekkis otsesemalt ja kaudsemalt selle etenduse vaatamise ajal küll.
Etendus algab sellega, kuidas naised kiirustavad töölt koju. Igaüks jõuab lõpuks oma nurka - korterisse. Sisustuse järgi otsustades on inimesed erinevad ja tekib lootus, et järgneb eri lugude jutustamine, elude näitamine. Kui jaksasin veel märke tõlgendada, arvasin, et kojujõudmisele järgnenud müra väljendab üksiku inimese kadumist ümbritsevasse. Ei tea. Annan alla ja tunnistan, et ei küüni kõigi lavastuses kasutatud võtete mõistmiseni. Mööbel tõsteti kokku ja järgnes Mari Abeli mikrofoni jutustatud lugu keerulisest teismeeast. Inga Salurand keetis suppi ja rääkis justkui kellegagi teises toas. Eva Klemetsi tabletilugu oli kihvt, aga seda teksti oleks tahtnud kavalehelt lugeda, sest palju häid mõtteid läks sõnademassiivis lihtsalt kaduviku teed. Meenus üks samasugune monoloog ammusest "GEPist".
Olin tol õhtul hästi avatud ega oodanud ilmtingimata kaunist lineaarset lugu. Korralik performance sobinuks küll. "Kolmapäeva" puhul hakkas aga kunstilise terviku puudumine etenduse nautimisele mitmest küljest vastu töötama. Nagu öeldud, oleks siis vähemalt Kaie Mihkelsonile osa antud. Keanu Reeves läks must täiesti mööda. Üritasin tagantjärele mälu värskendada ja IMDB abil meelde tuletada, kes ta on või kus ta mänginud on. Pole näinud. Vist. Milleks see keha täisjoonistamine ja loeng? Hulk märke jäidki katki hammustamata.
Vabandust, ilmselgelt ei ole ma "Kolmapäeva" sihtrühm. Aga kes on? Kes on (praegu veel) NO-teatri sihtrühm? Ei saa öelda, et mitte miski ei meeldinud, aga seda, mis meeldis, oli vähevõitu. Ja ma tõesti ei tea kedagi, kellele "Kolmapäeva" soovitada.
neljapäev, 2. jaanuar 2014
"Kohutav ilu" ehk Euroopa parim film 2013
Filmi "Kohutav ilu" (La grande bellezza) eestikeelne nimi on eksitav. Sarnaselt Maria Ulfsak-Šeripovaga arvan, et "tohutu" või "suur ilu" oleks täpsem olnud. Allegooriline seos F. Scott Fitzgeraldi "Suure Gatsbyga" on täitsa olemas. Euroopa Filmiakadeemia valis just selle filmi aasta parimaks filmiks. Ma pole teisi nominente näinud, kuid see peaaegu kaks ja pool tundi kestev itaalia režissööri Paolo Sorrentino film on selge narratiivi puuduse tõttu natuke liiga äärmuslik, et kohe kõlama jääda. Nii et tahaks veel mõnda nominenti võrdluseks vaadata.
Ka on see on üks neid filme, mille liigitan kategooriasse "kinos vaatamise film": lausa nõuab suurt ekraani ja ideaalseid tingimusi keskendumiseks. Ei kujuta parimagi tahtmise juures ette, et suudaksin kodus kogu selle "kohutava ilu" korraga ära vaadata, ilma et tekiks mõte paus teha või muude asjadega tegelda. Pausi tegemise vastu räägib näiteks tõik, et kogu linateos on nii suur tervik, et jupitada lihtsalt ei saa.
Hästi lühidalt öeldes on see film tühisusest. Peategelane Jep Gambardella (Toni Servillo) elab suures ja luksuslikus katusekorteris, mis asub Colosseumi kõrval. Kohe alguses peetakse tema korteris pidu, mis meeleolu ja külaliste hulka arvestades on võrreldav mõne vabaõhuööklubi peoga. Kui Jep järgmisel hommikul oma majapidajannale vihjab, et tahab ära unustada, et tal on sünnipäev, saab selgeks, et see on (elule) tagasivaatamise film. Kummitama jääb üks peategelase mõte, et ta otsustas oma 65. sünnipäeval mitte enam teha asju, mida ta teha ei taha. Ikka üritab ka, aga tegelikult on selleks eaks juba ammu selge, et kas või mingigi positsiooni säilitamise pärast on platsi raske puhtaks lüüa.
Ma ei ole eriline itaalia kino sõber ja seetõttu tundus Sorrentino film mu jaoks eelkõige lihtsalt üks hea näide selle maa kinost. Roomas koos peategelasega uitav kaamerasilm pürib aga tasakesi minu kui vaataja silmaks ja Jepi peas vaatlevad mõtted sunnivad püüdlema väärtuslikuma homse suunas. Väärtuslikkuse mõiste on muidugi jälle suhteline.
Tänapäeval keskendutakse ilu puhul ikka välisele. Inimesed mõjuvad "Koledas ilus" väga koleda ja tühisena. Asjade ja akessuaaride hulk näib olevat pöördvõrdelises seoses inimese enda iluga. Valusalt ilmestub see filmi lõpus, kui hambutu rauk osutub vaatamisväärsuseks või vaikselt jõevett mööda liikuv kaamera näitab vanu kivisildu.
"Kohutava ilu" elukeerises jääb tagaotsitav inimene märkamatuks ja võib elada kahtlust äratamata luksuslikku elu. Elu laineharjal purjetajad vaatavad talle alt üles. Ei ütleks, et see film on üksnes Rooma koorekihi magus-mõrust elust. Esmapilgul küll, kuid tagantjärele mõeldes hoopis üldinimlikum ja mõistetavam, kui esialgu arvata julgeks. Ikkagi, vaadake kinos. Võib-olla peab mitu korda vaatama.
Ka on see on üks neid filme, mille liigitan kategooriasse "kinos vaatamise film": lausa nõuab suurt ekraani ja ideaalseid tingimusi keskendumiseks. Ei kujuta parimagi tahtmise juures ette, et suudaksin kodus kogu selle "kohutava ilu" korraga ära vaadata, ilma et tekiks mõte paus teha või muude asjadega tegelda. Pausi tegemise vastu räägib näiteks tõik, et kogu linateos on nii suur tervik, et jupitada lihtsalt ei saa.
Hästi lühidalt öeldes on see film tühisusest. Peategelane Jep Gambardella (Toni Servillo) elab suures ja luksuslikus katusekorteris, mis asub Colosseumi kõrval. Kohe alguses peetakse tema korteris pidu, mis meeleolu ja külaliste hulka arvestades on võrreldav mõne vabaõhuööklubi peoga. Kui Jep järgmisel hommikul oma majapidajannale vihjab, et tahab ära unustada, et tal on sünnipäev, saab selgeks, et see on (elule) tagasivaatamise film. Kummitama jääb üks peategelase mõte, et ta otsustas oma 65. sünnipäeval mitte enam teha asju, mida ta teha ei taha. Ikka üritab ka, aga tegelikult on selleks eaks juba ammu selge, et kas või mingigi positsiooni säilitamise pärast on platsi raske puhtaks lüüa.
Ma ei ole eriline itaalia kino sõber ja seetõttu tundus Sorrentino film mu jaoks eelkõige lihtsalt üks hea näide selle maa kinost. Roomas koos peategelasega uitav kaamerasilm pürib aga tasakesi minu kui vaataja silmaks ja Jepi peas vaatlevad mõtted sunnivad püüdlema väärtuslikuma homse suunas. Väärtuslikkuse mõiste on muidugi jälle suhteline.
Tänapäeval keskendutakse ilu puhul ikka välisele. Inimesed mõjuvad "Koledas ilus" väga koleda ja tühisena. Asjade ja akessuaaride hulk näib olevat pöördvõrdelises seoses inimese enda iluga. Valusalt ilmestub see filmi lõpus, kui hambutu rauk osutub vaatamisväärsuseks või vaikselt jõevett mööda liikuv kaamera näitab vanu kivisildu.
"Kohutava ilu" elukeerises jääb tagaotsitav inimene märkamatuks ja võib elada kahtlust äratamata luksuslikku elu. Elu laineharjal purjetajad vaatavad talle alt üles. Ei ütleks, et see film on üksnes Rooma koorekihi magus-mõrust elust. Esmapilgul küll, kuid tagantjärele mõeldes hoopis üldinimlikum ja mõistetavam, kui esialgu arvata julgeks. Ikkagi, vaadake kinos. Võib-olla peab mitu korda vaatama.
Tellimine:
Postitused (Atom)