Meil on üks kena traditsioon. Käime 1. jaanuaril Estonia kontserdisaalis Eesti Kontserdi ja Hennessy uusaastakontserdil. Aasta algus tõsisema muusika taustal mõjub kohe pidulikumalt ja pühalikumalt. Selle aasta esimene päev ei olnud ses mõttes teistmoodi. Eriline oli hoopis kontserdile eelnev, sest veetsime vahva pärastlõuna kallite sõprade juures. Taustaks mängis Bach. See omakorda tagas kontserdile minnes eriliselt hea meeleolu.
Kontserdi kava meeldis väga, kuigi tuleb tunnistada, et Rahmaninovi 2. klaverikontsert kõlas täpselt nii eriliselt arvatavasti just tänu Aleksander Gavriljukile. Hõljusin kusagile teise maailma ära ja leidsin end ühtäkki mõtlemast, et viimase aasta jooksul on mu jaoks pilt muusikamaailma suurtest nimedest tohutult selginenud. Meenus ka, et paar aastat tagasi ütles üks sõber, et ta jälgib pidevalt umbes saja viiekümne ooperisolisti tegemisi, ja lubas minuga lahkesti seda infot jagada. Kõike seda oli tol korral liiga palju. Praegu ma mõistan, mida ta teeb ja miks ta seda teeb. Olen võhik, aga pidevat avastamisrõõmu pakkuv maailm on justkui teismelise maailm, kus otsid paremat homset ja hõljud kahe äärmuse vahel. Veider, et need mõtted tabasid mind just Rahmaninovi 2. klaverikontserdi ajal.
Šostakovitši piduliku vahemängu eel lugesin kavalehelt, et see oli kirjutatud väga kiiresti, ja pärast Stalini surma. Tõlgendamisvõimalusi on arvatavasti palju. Nii- ja naapidiseid. Aga hiljuti nähtud "Kollaborandid" muutsid või mõjutasid kindlasti minu selle teose vastuvõttu. Lõpuks Poulenci "Gloria", kammerkooriga. Ma ei ole jäägitult koorimuusika fänn. Koorid võluvad mind enamasti eelkõige solistide pärast. Kaia Urb on tase omaette, kuigi seekord kadus hääl kohati orkestri taha ära.
Õhtujuht oli Mari-Liis Lill. Tema spontaansus ja vabadus mulle meeldisid. Võib ju viriseda, et vahetekstid olid väga lihtsad, aga ei tea, kelle tehtud need olid. Arvestades, et aasta-aastalt on Hennessy kontserdid üha enam seltskonnaüritused, kus enne kontserti ja kontserdi esimesel poolel saalis on fotograafide hulk varsti juba häiriv, siis ehk oligi sihtrühma silmas peetud ja püüti mõista anda, et mõelgem hetkeks, mida tähendab "raske". Nn seltskonnafotodel jäi tänavu esimest korda silma ka see, et peokülaliste kõrval poseerisid Hennessy reklaaminäod. Kallid korraldajad, mõelge kriitiliselt, kas ja kus võiks olla piir hea ja halva tooni vahel. Päris kõike ei saa ühte patta panna.
Lugesin hiljuti ühest artiklist vana-aastaõhtu ja uusaastapäeva tavade kohta, et seltskond, kus 1. jaanuaril viibida, on igal juhul tähtis. Palju head muusikat kuulata kõlab hästi, või mis?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar