neljapäev, 29. november 2012

Kaks kontserti: KEANE ja Ott Lepland

Keane'i kontserdist ootasin palju, kuigi ega ma selle bändi lugusid enne eriti ei teadnud. Kuulanud olin ja hiljem selgus, et meil on kodus isegi üks BlueRay Londoni-kontserdiga Royal Albert Hallis. Kui piletid siinsele kontserdile müüki tulid, said need paari tunniga otsa. Korraldaja otsis uue suurema saali, kus ma varem kunagi käinud ei olnud. Ja ausõna - rohkem ei lähe ka! Selgus, et see on plekk-katuse ja -seintega spordihall. Kui keegi veel kunagi räägib näiteks Saku Suurhalli koledast kõlast, siis see kõneleja ei ole päris kindlasti Däichalis olnud.

Kohale jõudes oli soojendusesineja juba laval ja see, mis sealt kostus, oli pehmelt öeldes väljakannatamatu. Igasugune huvi selle vastu, kes soojendaja on, kadus selles saalis täielikult. Murdsime end saali tagumisse nurka ja jäime kannatlikult ootama peaesinejat. Natuke rahustas, et Keane'i muusika on rahulikum kui soojendusesineja oma. Aga kui bänd lavale tuli, sai üsna pea selgeks, et sellest saalist ei pigista tõesti mingit muusikalist elamust välja. Õhtu päädis sellega, et läksime pärast kontserdi lõppu koju, panime BlueRay mängima ja vaatasime-kuulasime teise kontserdi otsa. Keane oli igatahes väärt palju parema akustikaga saali.

Siinset eesti kogukonda puudutas vähemal või rohkemal määral aga hoopis möödunudpühapäevane Ott Leplandi kontsert. Mind puudutas see kohe nii, et julgen end pidada nüüd peaaegu Oti fänniks. Võib-olla on järgnev liigagi ... Igatahes tuli Ott pühapäeva õhtul kohaliku klubi lavatagusest uksest lavale, istus valge klaveri taha ja alustas looga peatselt ilmuvalt plaadilt - "Võitmatu". Paar lugu sellelt plaadilt kostusid veel, sh juba singlina välja antud "Kodu", mille senini parim variant on mu meelest see. Kõlas teisigi vanu ja uusi, vähem või rohkem tuttavaid lugusid. Aga olulisim on siiski see, et kontsert ületas kõik mu ootused ja lootused! Ott oli küll laval vaid koos klaveriga, aga seda võimsam ja vahetum oli saali jõudnud emotsioon. Kõik ta häälevarjundid tulid imeliselt esile ja kuigi kiiremad lood (näiteks "Imede öö") kõlasid ehk liigagi aeglases aranžeeringus, ei häirinud mind kokkuvõttes miski. Niigi emotsiooniderikkale nädalavahetusele sai Oti kontserdil võimas punkt pandud. Teadsin kontserdi lõppedes kohe, et nüüd kulub paar päeva, enne kui jälle aru saan, mis pidi mu maailm õigupoolest pöörleb. Kui nii häid mõtteid ja tundeid on hing täis saanud, siis peab suund ju õige olema.

Väga hea on tunda end millegipoolest jälle palju rikkamana ja teada, et minu maailm on üks tore paik. Hetked ja inimesed loovad mu ümber armastust, ja ma armastan neid hetki ja inimesi selle eest. Aitäh, Ott, et olemas oled ja siirast eestlust eneses kannad. Ma ei tea, aga mina tunnen end su muusika keskel väga koduselt.

1 kommentaar: