Kõik saab alguse näitlejatest. Ursula Ratasepa ja Mait Malmsteni partnerlus on sajandi armastajapaari tiitli kindel kandidaat. Ei tea, kas enam, aga enne ja pärast filmi esilinastumist olid Solarise keskuse klaasustel plakatid-kaadrid nende nägudega. Sellest piisas, et tekiks vastupandamatu soov filmi näha. Kõik on nii tõeline: alates Kertust (Ursula Ratasepp), kes kõnnib tolmusel külavaheteel oma kindlaksmääratud rada, isast (Peeter Tammearu), kes võib-olla armastab, aga pigem kasutab ära, emast (Külliki Saldre), kes talub ja sõltub, ja teisest emast (Leila Säälik), kes armastab ja sõltub, ja ... kuni Villuni (Mait Malmsten), kes hulbib rohkem laine all kui peal. Küla on küla. Kõigile on kõik teada niikuinii. Armastajapaari kõrval lõikab mällu Peeter Tammearu isaroll - kui poleks näinud, arvaks, et nii ei saa. Aga saab! Ja Leila Säälik, kelle traktoristis ja emas on ürgne jonn ja tarmukus.
"Kertus" peab mängima (loe: näitlema) nii, et midagi ei oleks ülearu või puudu. "Hullu panna" siin ei saa, sest kunstiline liialdamine mõjuks kui sool lahtisele haavale. Kuna kogu ansambel on ühtlane ja igaüks on oma osa kui kunstitööd teinud, on paksud värvid ja täpsed nüansid imetabaselt tasakaalus. Siin ei ole midagi elust rohkem. Elu ise ongi selline - paksudes värvides ja täpsete joontega paika tõmmatud.
Kui Kertu jaaniõhtul ära kaob, seostatakse tema kadumist külajoodiku Villuga, kellega oli teda enne koos nähtud. Villu renomee ei ole kiita, kuid kõigele lisaks on Kertu vanemad kuulutanud oma 30-aastase tütre vaimselt haigeks, vastutusvõimetuks. Nii et kui Kertu hommikul Villu juurest leitakse, näib lugu võtvat väga halba pööret. Küla on halastamatu ja inimsuhted sõltuvuses pragmaatilistest asjadest. Kui plussid ja miinused kokku lugeda, jääb Villule miinuspoolele uudis surmahaigusest ja Kertule abordiotsus. Kas need on murdepunktid? Kas teadmine, et midagi pole kaotada, saab olla väljapääs? Kui ometigi kusagile minna ei ole ja midagi teha ei saa ...
Võib ju nutta või proovida pisaraid tagasi hoida või hoopiski mitte nutta, aga kindlasti ei tohiks öelda, et selle filmi vaatamiseks kulutatud poolteist tundi on kauged ja võõrad. "Kertu" teemad, alates õigusest armastusele ja lõpetades soovist hirmust üle saada, kaiguvad kogu aeg õhus. Filmi lõpp ei mõju valesti või ameerikafilmilikult. Selles on jõud, mis annab teed soovile pea kuklasse lüüa ja mitte enam voodi alla pugeda. Üksnes nii saab armastada.
Nendel Lübecki filmipäevadel sai "Kertu" publikupreemia. Võidavad mõtted ja teod, mida tehakse sellepärast, et need lähevad korda. See film läheb tingimusteta korda. "Kertu" on tehtud armastusest ja armastusega. Me vajame lugusid, milles on lootus ja ootus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar