"Minu Prantsusmaast" õhkub tohutul hulgal positiivsust. Pole just väga tavaline, et "reisist" ja "kogemustest" kirjutatakse ainult positiivselt, et elu on kui luule, mida võib sõrmeotstega puudutada ja milles on jäävat ja armastust rohkem, kui ette kujutada oskaks. Eia Uus kirjutab, elab ja naudib, ja lugeja naudib ka ... See raamat muudab unistuse romantilisest Prantsusmaast tõelisuseks. Palju keskendutakse küll Normandiale ja Pariisile, ent autor satub paaril korral ka Lõuna-Prantsusmaale. Prantsusmaa on suur ja eriilmeline, aga vanu losse on seal tõepoolest palju. Inimesed elavadki nagu muinasjutus, kui maja üks külg piirneb jõega ja selle asemel, et minna mööda teed edasi, tuleb võtta paat ja aerutada. Olen alati uskunud, et ilus loodus muudab inimesed ilusamaks ja rikastab. "Minu Prantsusmaa" muudab lugeja paremaks inimeseks! Igas lõigus, lauses, sõnas, isegi silbis on tunda autori armastust.
Kirsina tordil mõjuvad kunsti- ja kultuurijanust sündivad elamused. On tajutav, et autor on palju lugenud. See, millist muljet on talle avaldanud mõne kirjandus- või kunstiteose näiliselt teisejärguline detail, ja kuidas see siis reaalsuses, oma päriskeskkonnas meeli erutab, ajastutruult end aimata laseb, tegi lihtsalt kadedaks. Mina ei mäleta tihtilugu selliseid detaile, teiseks kujutan kirjelduste kaudu kogetud asju ja pilte hoopis teistmoodi ette ja kui need on juba kujutluses tekkida jõudnud, siis tegelikkuses neid asju, kohti või pilte kohates kipub olema nii- ja naapidiseid kogemusi.
Pisut on ikka negatiivset ka. Justkui möödaminnes mainib autor mõnel viimasel leheküljel bürokraatlikke jamasid, millest Prantsusmaal elades üle ega ümber ei saa. Jääb mulje, et need on viimane piisk karikasse ja just siis on õige aeg koju tagasi pöörduda. Eks ring sai täis ja oskus õigel ajal lõpetada on ainult kiiduväärt.
Raamatu menu põhjuseks ei saa olla mitte ainult eestlaste Prantsusmaa-armastus ja -igatsus, vaid kindlasti ka juba lugenute soojad soovitused, rääkimata võimalusest, et niisuguses koguses kauneid mälupilte ja elukirjeldusi võib tõepoolest üsna kindla peale sõpradele kinkida. Kirglikud prantslased elavad kirglikult, aga nad on moodsad. Seetõttu ei tundunud isegi lahutava perekonna elu väljakannatamatu. Autor püüdis küll vastastikust hõõrumist ja koosolemise talumatust edasi anda, aga see jäi suure armastuse taha aupaklikult varju. Õhuline ja kerge raamat. Nagu hea prantsuse vein, millel on ometigi alati iseloom.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar