"Parim näitleja linnas" on Lii Undi päevik Indias Varanasis veedetud ajast. Ajast, mil ta püüab alata otsast peale. Stiil on selline, et ma tahaks nimetada seda romaaniks või mahu tõttu pigem jutustuseks. Minategelane ehk autor on maailmale avatud, kuid ka piisavalt elutark ja uuriv-skeptiline. Puudub ülemäärane tingimusteta vaimustuv ja kõikeahmiv olek, mis on viimasel ajal reisikirjeldustele nii omaseks saanud. Lii Unt kulgeb ja arutleb.Ma ei ole kunagi Indiasse ihalenud. Sellele ei olegi seletust. Aga seda mõjusam oli leida end nautimas Lii Undi raamatut, mis annab kokkuvõttes väga põhjaliku ülevaate ühe kauge maa elust ja kultuurist, avastades isegi, et hommiku- ja õhtumaade inimeste käitumises on ühistki. Olgu selleks siis "kõik müügiks" mentaliteet või enese eksponeerimise vajadus ühiskondlikult keskses rollis.
See on enda otsimise lugu. Autor veedab palju aega babade templites, jälgides babade tegemisi, rituaale, olles armastatud ja põlatud, tahtes olla ise rohkem kui turist. Viimane tal vist õnnestubki, sest kohalikele koha kätte näitamine, nendega nendele mõistetavas keeles asjade selgitamine ei nõua ühtäkki enam väga suurt pingutust ja samas kahaneb järjest kiusatus valgustada turiste, keda päise päeva all lakkamatult petetakse.
Huvitav on jälgida kodumaal viibivate sõprade arvu muutumist pöördvõrdelises seoses ajaga. Tähelepanek missugune! Rikastav lugemine on see raamat igatahes. Soovitada julgen igaühele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar