neljapäev, 22. august 2013

Järjepidevust hoides

Olen lõpmata tänulik, et elan sellel maal ja et mu ümber on inimesed, kes ei lase unustada, kui oluline on iga hetk, mil eestlaste ühtehoidmise tunne paneb südame seletamatul moel korraga nutma ja naerma. Mis peamine - hing laulab. Aitäh teile, mu kallid!

Tartu laululaval 19. augustil toimunud öölaulupeole läksin teadmisega, et üks väga kallis inimene laulab kooris. Ilm oli nii päeval kui ka õhtul imeilus ja arvestasime, et oleme kontserdil seni, kuni külm hakkab või väsimus võimust võtab. Repertuaari nimekiri ehmatas pikkusega, aga pole soojendavamat asja kui eestlaste ühtehoidmise tunne. Eestlased, mina nende hulgas, vajavad muidu paariruutmeetrilist isiklikku ruumi, ent laulupidudel võetakse üksteisel käest ja ümbert kinni. Nii ei saa ju külm hakata või ära väsida! Lihtsalt seisad või istud, vaatad ja kuulad, tunned oma vaikset eestlase moodi armastust ja tead, et mitte kusagil maailmas ei ole sellele jõule vastast. Mitte kusagil! Ja ma olin lõpuni. Ei tulnud mõttessegi varem ära minna.

Kogumulje kontserdist oli kirjeldamatult võimas! Sain aru, et inimesi oli kohale tulnud nii palju, et ei mahtunud sissegi. Kuna meie saabusime alguseks, siis saime sisse (veel) kenasti ja ülevalt nõlvalt allapoole liikuda ka. Päris ees oli tol hetkel ruumi küll.

Kava oli koostatud nii, et esimeses osas lauldi Tartu-ainelisi laule, seejärel tulid uuemad laulud, mis on ühte- või teistpidi seotud nooremate lauljatega, kes moodustasid põhiosa õhtu solistidest. Viimases (ja pikimas) osas olid isamaalised laulud, kaasa arvatud näiteks Alo Mattiiseni viis isamaalist laulu. Üksnes Tormise tsüklit ei oleks tohtinud lõppu panna. See on küll hea, ja tegelikult oli väga hea mõte näidata laulukaarel samal ajal videopilti, aga selline muusika ei sobi viie-kuuetunnise isamaalise kontserdi finaali eellooks. Millegipärast arvan, et seda ei olnud hea esitada niiviisi ka kooridel, kes pidid pikalt oma järge ootama. Publikust pole mõtet rääkidagi. Sellest, kuidas rahvas aina lahkus, sündis sõnum, kuidas eestlane käitub, kui talle miski ei meeldi. Tõuseb püsti ja läheb ära. Lihtsalt.

Publik elavnes tuntavalt, kui lavale tuli Ott Lepland. "Kuula" oli ainus laul kogu kontserdi jooksul, mis läks kohe kordamisele. Olen nüüd paar korda vaadanud ka selle videosalvestust ega väsi imetlemast, milline vägi on selles laulus. Kogu õhtu (või öö?) tipphetked olid mu jaoks aga Oti lauldud "Eesti muld ja Eesti süda" ning "Eestlane olen ja eestlaseks jään". Koos Rein Rannapi klaverisoologa mõjus see nii, et ... Gerli Padari lauldud "Eesti lipp" oli samuti võimas. Sandra Nurmsalu "Väike Eestimaa" oli aga vist parim uus lugu. Vähemalt mina ei olnud seda kunagi varem kuulnud. Viis isamaalist laulu kõlasid ägedalt. Ja nii edasi. Seda pidi tundma, nägema ja kuulma. Seal pidi lihtsalt kohal olema.

Peo lõpetas "Ta lendab mesipuu poole". Ma ei tundnud sellel peol tegelikult üldse puudust ei Ivo Linnast ega Tõnis Mägist (kes laulis küll "Palvet"). "Ei ole üksi ükski maa" ühislauluna ei ole praegu laulduna ehk enam päris see, mis ta oli 25 aastat tagasi, ent kas ei ole tore, et meil on hulk noori lauljaid, kellel armastus Eesti vastu on kõigutamatult sügaval südames, kellel on julgust ja oskust väljendada muret Eestist lahkuvate sõprade pärast või kellel on tarmukust öelda meile "Elagu Eesti!" Meie president ju ei tänanud isegi 800-liikmelist koori ja soliste. Mulle meeldib, et noored suudavad ja tahavad seda kodumaa armastuse tunnet (edasi) kanda, et nemad tahavad praegu rääkida asjadest nii, nagu nemad elu näevad ja mõistavad, et nad rõhutavad väärtusi nii, nagu nemad oskavad. Ma olen ilmselt ise liiga noor, aga mul on siiralt hea meel, et me kestame edasi. See on järjepidevus! Mul on hea meel käia teel, mis kulgeb põldude ja metsade vahelt peaaegu nähtamatult, aga kindlalt tulevikku.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar