Pealtnäha ei ole need kaks filmi kuidagi koos vaadeldavad. Üks - "Vaikse ookeani võitlus" (Pacific Rim) - on hiidmonstrumite sõda Vaiksel ookeanil, mis räägib hea fantaasia korral loo sellest, mida tähendab võitlus loodusjõududega ja kuidas inimesed tsunamitest jagu saavad. Teine - "Rünnak Valgele Majale" (White House Down) - on märul, kus rünnatakse Valget Maja ja USA presidenti. Film on klišeesid täis, aga tegelikult täitsa tore suvine meelelahutus. Põhjus, miks ma mõlemast korraga kirjutan, on lihtne - vaatasin kahel järjestikusel päeval ja aitab vast paarist reast küll.
"Vaikse ookeani võitlus" tõukub režissöör Guillermo del Toro soovil jaapani robotikultuurist. Tegevus toimub Vaikse ookeani kaldal olevates linnades. Inimeste teadvusesse on kirjutatud, et maailmalõpp pole enam kaugel, sest pidevalt tuleb ookeanist koletisi-kaijusid, kelle vastu ei aita ükski relv. Üksnes ülisuured robotid suudavad nendega veel võidelda, sedagi siis, kui roboteid juhivad tugevad ja distsiplineeritud jäägrid. Häid jäägreid on vähe alles jäänud. Keeruliste robotite taga on niisiis inimesed ja kuigi film on stampe täis, on lugu ometi nauditav ja tehismaailm alles inimese võimuses. Süngust "võitluses" ei ole, põnevust ja inimese muret tuleviku pärast on aga ohtralt.
"Vaikse ookeani võitlus" on kuuldavasti väga suure eelarvega film. Õnneks on tulemus niisugune, et algusest lõpuni on põnev ja lugu terviklik. Isegi mitmetasandiline, sest mulle kangastus tõepoolest sürrealistlik tõlgendus loodusjõudude pealetungist. Tsunamid ja merest tõusvad jamad on viimastel aastatel päris ägedaks läinud.
"Rünnak Valgele Majale" sisaldab palju klišeesid, mistõttu on tegevuskäik suuresti ette teada. Samas ei ole põhjust režissöör Roland Emmerichile midagi ette ka heita, sest omas "žanris" ehk suvekinofilmide hulgas on film ju ok. Tabasin end korduvalt mõttelt, et demokraatia Ameerika Ühendriikide moodi on nagu ülemdiktatuur. Filmi lõpp on sellises lihtsameelsuses väiklane, aga (tänapäeva lääne) inimesed armastavad ja vajavad kangelaslugusid. Kuidas sa muidu ühte kassafilmi teed?! Lihtsalt elegantsem on, kui kangelane tuleb majarusude vahelt välja, lükkab riietelt tolmu maha ja asub seejärel ajakirjanikele intervjuusid andma. Filmis kujutatakse kena paksu värviga mitut karakterit alates Valge Maja giidist ja lõpetades USA mustanahalise presidendiga. Turvameheks pürgiv isa ja tema teismeline patrioot-tütar on aga mitmes mõttes ülepingutatud.
Mõlema filmi puhul üllatas, et polnud klassikalist läbivat armastuslugu. Nõnda mõeldes näib armastusliin olevat nüüdisaegses vikerkaarevärvilises suhterägastikus teisejärguline, üldisem õigete väärtuste austamine on rohkem hinnas. Ongi huvitavam. Mõnusad pretensioonitud filmid, kuigi "Vaikse ookeani võitlus" on nii tehniliselt kui ka idee poolest terviklikum. "Rünnak Valgele Majale" kätkeb tegevuspaiga tõttu ühest küljest korrektseid sõnumeid, teisest küljest aga kajastab kontsentreeritult trafarette, mille esitamisest paremat näidet kohe ei meenugi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar