Kümme aastat tagasi võitis Roman Polanski "Klaverimängija" (The Pianist) kolm Oscarit. Vaatasin seda filmi hiljuti poolkogemata, aga nii hea oli, et kaks ja pool tundi oli kogu aeg pinge väga suur. Juhtus nii, et "Klaverimängija" oli järjekorras teine film, kus võtmeosa oli pianistil (vrd Haneke "Armastus"). Ma polnud üldse nii pika filmi vaatamisega arvestanud, kuid kahtlemata klassifitseerus kogu "Klaverimängijale" pühendatud aeg kvaliteetajaks. Ja mis veelgi huvitavam - kümne aastaga ei ole tegelikult filminduses midagi muutunud, sest ka praegu oleks "Klaverimängija" tõenäoline Oscarite nominent ja laureaat. Täiesti arvestatav konkurent "Armastusele". Hoolimata sellest, et juudi temaatika Teise maailmasõja kontekstis ei ole praegu filminduses nii aktuaalne.
Tegelikult ei teadnud ma selle filmi sisust ega taustast enne midagi. Adrien Brody klaverimängija rollis oli ühest küljest võluv ja väga tõetruu, teisest küljest aga näitas täielikult mitte ainult enda troostitust, vaid kogu ajastu ja olukorra lootusetust. Juutide kohtlemise temaatika kõrval kajastus justkui muu seas sõjaaegsete meeleolude muutus, inimeste ja riikide sõjast väsimine. Saksa ohvitseri käitumine sõja lõpus oli selle ilmekaim näide. Ellujäämiseks oli tõepoolest ainult üks võimalus - õnn, mis püsis inimestel, kes olid valmis kuidagi aitama, riskides ise samamoodi eluga. Sõjas ei ole ju vahet, kummal pool või kes sa oled.
See on ühe perekonna, ühe rahva, aga võib-olla ka ühe aja inimeste saatuse lugu. Arvasin, et olen selle aja lugudest natuke väsinud ja tüdinud, sest uut ja ennekuulmatut on enamasti võimatu teada saada, ka isiklik tõlgendusvõime on sellisele tasemele arenenud, et ma enam pigem ei imesta millegi üle ja kaldun arvama, et mis tahes belletristlikud või kinematograafilised versioonid on enamasti pehmemad kui päriselus aset leidnud sündmused. Polanski film oli aga vägagi üllatav, mõjus oma sünguses, realistlikkuses ja eheduses peaaegu nii, et raske oli kujutleda, et tegelikkuses võinuks miski veel hullem olla.
Kuni lõpukaadriteni. Miskipärast pettusin tsipa, kui selgus, et filmi aluseks on peategelase mälestused. Kahtlemata on tegemist väärt alusmaterjaliga, aga see fakt muutis filmi mu jaoks liiga ühe inimese positsioonilt vaadatavaks. Usun, et Polanski analüüsis neid mälestusi, redigeeris stsenaariumi jne, aga mina mõtlesin, et see on jälle lihtsalt üks lugu paljudest. Siis ma ei suutnud enam üldistada. Või oli mitmetunnine film hakanud vastuvõtuvõimele nõnda tugevat mõju avaldama, et tekkis alateadlik soov ära minna? Tjah, aga "Klaverimängijat" peab nägema!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar