esmaspäev, 20. august 2012

Kuutõusu kuningriik

Wes Andersoni "Kuutõusu kuningriik" (Moonrise Kingdom) oli tänavuse Cannesi filmifestivali avafilm ja esimene mõte pärast filmi vaatamist oligi mul, et see on kõige tüüpilisem ja ideaalsem filmifestivali avafilm. Pretensioonitu ja alates plakatist kuni sisuni muinasjutuline film lapsepõlvest 1965. aastal. Selgusetuks jääb ainult, mis on poole sajandi taguses lapsepõlves nii teistmoodi, et tänapäeval ei tohi seda filmi nooremad kui kaheteistkümneaastased vaadata? Ütleksin hoopis, et lapsed võiks kinno kindlasti kaasa võtta. Vähemalt kooliealised.

"Kuutõusu kuningriik" on Sami ja Suzy lugu. Esimene on eeskujulik skaut, keda laagris ei sallita ja kelle probleemidele ei taha ega oska ka skautide juht tähelepanu pöörata. Teine on juristide perekonna vanim laps, kelle jaoks ei ole vanematel aega ega huvi. Varateismeline on lihtsalt üks tüütu probleem nende niigi keeruliseks muutunud elus. Lapsendatud Sam on oma kasuvanemate jaoks samamoodi probleem, millest nad on üritanud vabaneda.

Kahest lapsest saavad salamisi sõbrad ja nad otsustavad põgeneda. Üks kodust, teine laagrist. Kõige hädatarvilikum võetakse kaasa. Kuigi see, mis on hädatarvilik, erineb tüdruku ja poisi vaates kõvasti, niisamuti selle vaates, kes on õppinud vähesega toime tulema, ja selle vaates, kes ei ole millestki ainelisest puudust tundnud. Laste kadumist peavad lahendama täiskasvanud, kellest enamiku puhul saavad enda probleemid hoopis teise tähenduse. Kõik põgenevad kuhugi. Samil näib kõige tõsisem põhjus olevat, kuid kokkuvõttes peegeldub "Kuutõusu kuningriigis" lapsepõlve julmus, mis jätab jälje. Iroonilis-realistlikult tekib kujutelm, kas ja mida on täiskasvanud ise teinud: politseiülemal jääb üle veel võidelda õigluse, mitte seaduse nimel, Suzy vanematel oma "mängumaa" piires. Skautide juhtide eetiline piir nihutatakse kuristiku äärele.

Võib-olla mu jutt tõukab sellest filmist eemale. See ei ole kindlasti eesmärk. Pigem tuleks ikka võimaluse korral kinno minna ja lasta end kuningriiki kaasa viia. Mõndagi on praeguseks ajaks muutunud, ent sugugi mitte kõik. Muidu film ei kõneleks. Hea on, et režissöör jätab tegelastele võimaluse midagi muuta ja näha süsteemist kaugemale. Elu on ju keerulisem kui täiskasvanute maailmas kokkuleppeliselt kehtivad reeglid. Advokaatide poolt vaadatuna isegi musta valgeks rääkimiseni välja.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar