Muriel Barbery, "Siili elegants"

Okkalise pealispinna all on suur süda. Vähemalt kehtib see Muriel Barbery "Siili elegantsi" mõlema peategelase kohta. Ei pea sugugi nii olema. Vastupidiseid tõestusi on selles raamatus ka.

Majahoidjana töötav Renée Michel on pärit vaestest oludest ja kõikide klassiühiskonna reeglite järgi määratud elama lihtsat elu. Vähemasti nii arvab ta ise ja ega selles keskkonnas, kus ta kogu oma täiskasvanuelu on elanud, ei ole ta julgenud ka millestki muust unistada. Ometi huvitub ta salamisi kaunitest kunstidest ja jumaldab näiteks Tolstoi loomingut. Teine peategelane on samas majas elav 12aastane Paloma, kes on andnud endale lubaduse, et sooritab 13. sünnipäeval enesetapu. Ta otsib siiski veel põhjust, miks seda mitte teha. Alguses ei paista kusagilt lootust, ent siis kolib samasse majja rikas jaapanlane, keda kadestavad kõik majaelanikud.

Raamat on kirjutatud paralleellugudena. See on vist 21. sajandi alguse ilukirjandusele üldiselt iseloomulik. Renée lugu on minategelase jutustus, Paloma oma teismelisele omaselt pandud kirja päeviku (õigemini isegi mitme päeviku) vormis, kus ta mitte niivõrd ei kirjelda sündmusi, kuivõrd analüüsib neid ja põhjendab, miks ta ei näe põhjust elada.

Tegevuspaik on Pariis, kuid väga tühine, kui selgub, kuidas vene 19. sajandi kultuur on Renée mõjutanud ja inspireerinud, ning kui ilmneb, et tänapäeva teismeline Pariisis imetleb jaapani kultuuri. Raamatus on nii Renée keerulisi traktaate kui ka kõige tavalisemat igapäevaelu igapäevainimestega. Juhustel on täita oma osa.

Kusagilt lugesin, et "Siili elegantsi" tõeline väärtus on selle raamatu viimased viiskümmend lehekülge. Ma ei kontrollinud üle, aga üldiselt kaldun seda mõtet jagama.Viimastel lehekülgedel juhtub väga palju, tekib lootus ja kaob jälle. Raamat on küll ka tervikuna nauditav lugemine, sest näiline igapäevasus haarab kaasa ja kogu aeg püsib vähemalt ootus, millal need kaks inimest siis kokku saavad ja kuidas nad peaksid üksteist aitama. Lahendusi ei paista kusagilt. Mainitud viimased leheküljed on liiga teistmoodi. Loeks peaaegu nagu eraldiseisvat raamatut, sest kõik kulgeb filmiliku kiirusega ja lootusetuse saatel. Meeletult kurb hakkab. Raputab ja jääb vähemalt korraks hinge kriipima. See on hea.