Koomiku lapsepõlv?

Miks ma arvasin või kust olin kuulnud, et Jonas Gardelli "Koomiku lapsepõlv" on tore naljakas raamat? Olin unustanud, et mul on see raamat juba mitu aastat kodus riiulis. Leidsin kogemata ja lugesin nüüd läbi.

Lühidalt öeldes on Gardell muidugi jälle üks tüüpilise rootsi kirjanduse esindaja. Sellist süngust ja valu on rootsi kirjanduses väga palju. Või mis kirjanduses!? Samavõrd ju ka filmikunstis ja teatrikunstis ja üldse kunstis. Karm Põhjamaade värk vist. Gardell olevat Rootsis hästi kuulus oma stand-up komöödiatega, aga ka üldse väga populaarne.

"Koomiku lapsepõlve" põhilugu keerleb Padu-Rootsi (kui kasutada Sofi Oksaneni väljendit kolkaküla kohta) väikelinnas elavate laste igapäeva ümber. Selle loo vahele on pikitud "kirjad" ühele poisile, kes ka elas seal väikelinnas, kuid kes oli liiga erinev, et kauem elada. Pole ju mingi saladus, et lapsepõlv ja lastevahelised suhted on karmid. Eriti karm on olla koolis laste keskel, kellega sa vabatahtlikult ei suhtleks võib-olla päevagi. Selle kõige kõrval näha ja tunda päevast päeva, kuidas õpetaja paneb probleemi nähes pea liiva alla, kuidas vanemad üldse ei mõista, mis toimub.

Lõputu ustepaugutamine peategelase kodus, mürkroheline kostüüm ja roheline kartulipuder klassi peamise kiusuobjekti kodus jäävad ilmselt pikaks ajaks kuhugi ajusoppi kummitama. Rääkimata püüust kogu aeg kõige popimate soosikuks saada. Enamasti ju keegi Juha naljade üle ei naernudki. Täiskasvanuna proovis ta seda lapsepõlve tervikuna naljaks pöörata, katsetades üha uute sketšide abil, kui väga inimesed teda armastavad.

Linunn blogis paar kuud tagasi: "Rõõmu ja lootust sellest raamatust eriti otsida ei tasu, aga lastevanematele võiks see olla kohustulik kirjandus küll."

Miks meil üldse on vaja kellelegi korda minna? Või kellelegi meeldida? Ometi otsime tunnustust, otsime seda lastelt, kellega me ilmselt pärast ühise tee lõppemist iialgi ei kohtu, kohtuda ei tahagi. Ja kui tõesti kohtumegi, avastame ju jälle, et midagi ei ole muutunud. Juha ja Lennarti taaskohtumine garderoobis tõestas seda nii-nii elavalt. Koomiku publik ... Mille üle nad naeravad? Kes on nemad nendes sketšides? Juhad? Thomased? Jennyd? Lennartid? Erikud? Pia-Lenad? Me otsime jälle samadelt inimestelt tunnustust. Mulle tundub küll, et selline on enamiku inimeste lapsepõlv olnud. Ja mitte keegi meist ei tea, kuidas ja mida see mis muutnud on.