Lohejooksja - vol. 2

Eile õhtul vaatasin ära ka "Lohejooksja" filmi. Nagu arvata oli - raamat on ikka parem. :) Tegelikult ei tohiks vist raamatut ja filmi nii väikese vahega vaadata.

Raamat on selline hästi tihe, filmist jäi mulje, nagu oleks tegemist ühe loo (või elu?) läbilõikega. Pealegi üsna positiivses toonis. Ameerikalikkust oli tunda ka raamatus, s.t peategelase Ameerika-unelm muutus peaaegu ainuvõimalikuks eluvormiks. Filmis on seda ameerikalikkust veelgi rohkem. Ja film lõpeb ühemõtteliselt õnnelikult, raamatu viimane lehekülg tegi oma lootusetuses mulle kõvasti-kõvasti haiget.

Otseselt miski filmi puhul ei häirinud. Selle üle on mul tegelikult hästi hea meel, sest raamatu põhjal olin üsna selgelt hakanud kohti ja inimesi ette kujutama. Samas jällegi olid välja jäetud mõned olulised liinid. Näiteks see, kuivõrd keeruline oli poissi Ameerikasse saada või et miks laps pärast enam ei rääkinud. Lemmikkoht nii raamatus kui ka filmis on see koht, kus Amir teatab äiale, miks ta poisi endaga kaasa tõi ja kes see poiss on. Äärmiselt tabav viis lüüa lõhe dogmades, traditsioonides, reeglites kinni oleva maailma ja selle elu vahel, kus ei kardeta tunnistada oma luukeresid kapis. Iseasi, kas see on hea või halb ...