Ajapildi sees

Mari Tarandi "Ajapildi sees" tutvustuses on lause: "Autor on teadlikult vältinud materjali kogumist kaugemalt, Juhani sõprade ja teekaaslaste suust, mistõttu on tegemist väga isikliku elulooga, pigem mälestusteraamatuga." See ongi mälestusteraamat. Selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Pealegi veel niisugune, mille puhul ühtäkki tundsin, et täpsemat pealkirja ühele raamatule panna ei saa! Mul tekkis tunne, nagu istuksin lapsepõlvekodus pööningul ja sirviksin vanu fotosid, mille olen ühest vanast karbist leidnud. Nende piltide sees elustuksid mälestused, pildid möödunud ajast ja kõik kokku olekski justkui üks ajapilt.

Minu puhul peaaegu ainukordne oli ka see, et pärast tagakaane sulgemist võtsin uuesti esimese lehekülje lahti ja hakkasin lugemisega otsast peale. Raamatus on iga sõna kaalutud ja ma kohe tundsin, et esimese korraga ma kas ei mõista kõike või ei jaksa vastu võtta. Päris rida-realt teist korda läbi ei lugenud, aga eile õhtul umbes kolmandiku jagu sellest raamatust lugesin üle küll. "Ajapildi sees" viimastel lehekülgedel kirjutab Mari Tarand: "Aga: sääl tuli Juhan... Meie oma väike vend, luuletaja. Me tajusime vahet. Kõik, mida seni luules armastanud olime, näis nüüd nii lihtne ja selge selle kõrval, mis tuli Juhani sulest." (lk 261) Mul tekkis kohe assotsiatsioon sellesama raamatuga: see ei ole nii lihtne kui seniloetud eluloo- ja mälestusteraamatud, selle raamatu lugemiseks ja mõistmiseks on vaja kasvada.

Ometi hakkab mul enda jaoks tekkima mingi tervikpilt sellest, mis toimus mitu-mitukümmend aastat tagasi Tallinna kesklinnas. Kujutan päris eredalt ette, millest räägib Mihkel Raud raamatus "Musta pori näkku", kui viitab erinevatele inimestele, kes temaga ühes majas elasid, nende hulgas ka Juhan Viidingule, samuti seda, millest räägib Kersti Kreismann Juhan Viidingule viidates. Sellest puslest tundub puudu olevat veel Kalev Kesküla "Undi-jutud", aga see on mul juba riiulis lugemisootel. Võib-olla veel mõni? Ma ei ole tegelikult kunagi varem nii palju mälestusteraamatuid lugenud, pole nendest kunagi eriti vaimustunudki. Kui, siis pigem ilukirjandusmaigulistest. Kui möödunud aasta enimmüüdud raamatuid analüüsiti, selgus ka, et elulooraamatud on puhta ilukirjanduse tagaplaanile tõrjunud. Mõtlesin paar päeva tagasi, et see on ilmselt aja märk. Internetis olevad avalikud päevikud on väga popid ja nii tahetakse ka üha enam teada nendest päevikutest, mis seni on olnud vaid kellegi sahtlis luku taga. Või on see lihtsalt suurenenud nostalgitsemise vajadus?

Mari Tarandi raamatus on hulgaliselt tolle aja ja tänapäeva võrdlusi. Näiteks kuidas lapsed tundsid hirmu niisuguste väikeste keelust üleastumiste pärast, mille pärast tänapäeval ei tuleks kellelgi pähe võib-olla isegi pahandada. Siiski on see raamat imetäpne ajastukirjeldus, ühe (erilise) pere lugu.

Kui ma lugesin (loen) Juhani kirju ja kirjakesi, siis pidin päris sageli mõttes arvutama, kui vana ta selle või teise kirjakese kirjutamise hetkel oli, ja imestama, kas minu laps oleks osanud sellises vanuses niimoodi kirjutada. Vist mitte. Mina ise küll ei oleks osanud. Aga meie peres ei ole kunagi olnud ka nii sügavat luule või üldse kirjanduse analüüsimise tava. Mäletan, et Harper Lee romaanis "Tappa laulurästast" lummas mind niisamuti see taustana kulgenud lugu peategelase peres olnud ettelugemise ja loetu üle arutlemise tavast. Nii eredalt on meeles, kuidas Nirksilm kirjeldas, kuidas ta lugema õppis.

Kirjutamine ja kõige kirjutatu talletamine, süstematiseerimine oli Juhan Viidingu peres ilmselt püha, nagu ka raamatute hoidmine ja nendesse suhtumine. Kummalisel kombel olen mina kohanud kahte tüüpi inimesi: ühed, kes alatasa teevad raamatutesse loetu kohta märkmeid (kirjutavad lõikude kõrvale ääremärkusi, joonivad teksti alla, lisavad hüüu- ja küsimärke), teised, kes ei salli silmaotsaski raamatute n-ö sodimist. Vähemasti Paul Viiding ehk Juhani isa kuulus esimeste hulka. Ja nende hulka kuulus ka mu omaaegne emakeeleõpetaja. Kuigi ma ise olen aasta-aastalt raamatuid üha vähem niiviisi "sodima" hakanud, viimasel ajal enam üldse mitte, on mul ometi hea meel, et õppisin sellise lähenemisviisi kaudu raamatutega kõnelema.

"Ajapildi sees" sundis mind küll ka oma ajapildi sisse minema. Täiesti juhuslikult lõpetasin selle nii puhtas eesti keeles raamatu lugemise emakeelepäeval.

Lõpetuseks Viivi Luige võrratu artikkel Eesti Ekspressis sama raamatu kohta.