Eile õhtul näidati ETV Soome 2007. aasta filmi pealkirjaga "Mehe töö" (Miehen työ). Film on olemas ka Elioni Videolaenutuses ja julgen soovitada küll. Meenutas kangesti "Sügisballi", aga kui viimasel on ikkagi ajastumaik juures, siis "Mehe töö" on tänapäevane.
Kõige olulisema asjana tuleb mainida, et kui keelt ei kuuleks, siis ikka tajuks, et tüüpiline Soome film. Inimesed on kinnised, filmi tempo on aeglane, probleemid on sellised, et tahaks öelda lihtsalt, et rääkige ometi.
Sisu on lühidalt järgmine. Betoonitehasest vallandatud mees (Juha) häbeneb töökoha kaotust ja otsustab seda naise eest varjata. Riputab üles kuulutuse, et pakub remondimehetöid. Esimene klient, kelle juurde ta satub, osutub naiseks, kes vajab remondimehe asemel lihtsalt meest. Juha otsustabki taksojuhist sõber Olli abiga hakata ennast müüma. Naine ei tohi ainult midagi teada saada. Panevad uue kuulutuse ja äri läheb lahti.
Muidugi satub ta siis väga erinevate vajadustega ja ootustega klientide otsa, alates naistest, kes vajavad lihtsalt konsultatsiooni, kuidas meestega ümber käia, ja lõpetades tütarlasteõhtul striptiisi tegemisega. Sinna vahele mahuvad filmi võikaimad stseenid Downi sündroomiga tüdrukuga, kelle vanemad on otsustanud tüdrukule seksi osta ja sõlmivad lausa lepingu mitu korda kuus tüdrukuga vallatlemiseks. Tüdruk pidavat olema 19aastane, aga minu hinnangul ta küll nii vana ei olnud. Appi, kuidas ma kujutlesin, mida mees mõtles, kui ta seda last esimest korda nägi! Tal oli ju endal mitu väikest last, noorim neist alles mõnekuune. See, kuidas nad seal diivanil kõrvuti istusid, oli stseenina nii võigas. Kui nad juba vannis olid, toksas tüdruk talle iga natukese aja tagant musi saamiseks selja tagant vanniharjaga kuklasse, hiljem ühel teisel kohtumiskorral kiskus mees tüdrukult selle harja lihtsalt käest ära. Huvitav, kas see pidi olema n-ö murdepunkt, kus Juha tundis, et niisugune elu ei saa enam kaua jätkuda?
Pealegi sai naine mehe endiselt tööandjalt lõpuks tõele jälile ja kodusest olukorrast kujunes tüüpiline "pilt on, aga häält ei ole olukord".
Samal ajal püüdis Olli Juha naisega suhteid soojendada. Ega see lugu puhas polnud ennegi, sest Olli oli Juha vanima lapse isa.
Juha ja ta naise vahel on üks kahekõne, mis lõikas minu arvates nende mõlema hinge niiviisi, et ma jälle tundsin, kuidas eluvalu läbi ekraanini minuni jõudis. See on koht, kus Juha räägib naisele ära, mis tööd ta täpselt teeb, kes on ta kliendid jne. Ta ütleb umbes sellise lause: "Need on vanad naised, kellega keegi ei räägi, kes otsivad lähedust ..." Kõrvaltvaadatuna võib-olla täitsa süütu lugu, aga ma lausa tundsin, kuidas nad mõlemad selle lause juures tundsid, et nad on oma elu täpselt samasse väravasse mänginud: naine on jäänud lastega üksi, mees ta vastu huvi ei tunne; mees on teinud kõik, et oma naine on samasugusesse olukorda sattunud.
Sõnaga, luukeresid täis kapid. Sõber Olli püüab alguses anda mehele igati väärt nõu, varustab teda ka vajalike abivahenditega, mis selleks tööks vaja on, aga ise vaevleb alkoholiprobleemi käes, kuigi seda ei tunnista; tahab olla oma lapsele isa, aga astub pidevalt ämbrisse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar