"The Road", maakeeli "Tee"

Üks nendest filmidest, mida ma ilmtingimata kinos vaadata tahtsin, on "Tee" (The Road). Pärast seda, kui olin Cormac McCarthy samanimelise romaani läbi lugenud ja kui sain aru, et sama kirjaniku tekst on aluseks parima filmi Oscari võitnud filmile "Ei ole maad vanadele meestele".

"Tee" raamatuna kuulub nende hulka, mida aastaid hiljemgi tõenäoliselt väga eredalt mäletan. Kummalisel kombel on selliseid teoseid rohkem eelkõige ameerika kirjanike loomingu hulgas. Näiteks veel mitu Steinbecki romaani. Igatahes oli "Tee" kindlasti möödunud aastal loetud raamatutest parim ja et sellest kohe ka film tehti, jäi võimalus vaid oodata. Film linastus siin nii halval ajal, et pidin vaatama minemist mitu nädalat edasi lükkama. Kui lõpuks aeg selleks tekkis, selgus, et on juba viimane nädal. Seejuures üle nelja nädala küll möödas ei olnud. Ju siis tundus sisu tavalisele kinokülastajale süngevõitu või ... Jõudsin viimaseks seansiks kinno.

Väga harva juhtub, et film on parem kui raamat. "Tee" puhul on film parem kui raamat. Samas ma ei oska öelda, kas eelnevast raamatu lugemisest on kasu või mitte. Raamat mõjus nii, et mõned kohad kummitasid mul veel kuid väga eredalt silme ees. Just sellised väga jõhkrad kohad. Nii et valmistusin filmi puhul ikka päris õuduka vaatamiseks. Tegelikult jäi hallist taustsüsteemist hoolimata filmist kumama hoopis lootus. Hoolimata sellest, et polnudki nagu millelegi loota.

Elu saab hoopis uue tähenduse, sest ei saa ju enam rääkida elust selle tavapärases mõistes, kui kõik elav on kümnekonna aasta eest hävinud. Mingid inimesed siiski veel on ja lähevad mere poole. Kahju, et meri ei ole (enam) sinine. See ongi film unistustest, soovist elada, näha, kogeda, aga kõigepealt ellu jääda. See on sellest, et siin ja praegu toimuv ei pruugi olla üldse märkimisväärne. Ja isegi siis, kui plaan on lõpuni läbi mõeldud, selgub, ei lähe kõik päris nii, nagu ootasime. See on film eetilistest tõekspidamistest kõige metsikumas olukorras, kuidas osa inimesi kannibalistub ja osa mitte, kuidas osa inimesi varastab ja osa mitte. Film inimloomuse jõhkrusest, mida annavad väga hästi edasi stseenid tühja majja kinni pandud inimestest. Ja andestamisest ja hoolimisest: ilma särata silmadeta vana-vana teekäija osutub lunastajaks, kui mees (Viggo Mortensen) ja poiss (Kodi Smit-McPhee) otsustavad ta endaga õhtust sööma kutsuda; ühes hilisemas stseenis jätavad peategelased varga ihualasti külmetama, aga poiss ei suuda sellise alandamisega leppida.

Tegelasi ongi peamiselt kaks - mees ja poiss. Kõik ülejäänud on üsna pisikesed, aga väga olulised kõrvalosad. Alates mehe naisest, kes kohe ära minna otsustab, ja jätkates mitme kannibalijõuguga, vargaga, vana mehega, viirastusliku poisiga ja pere ja koeraga. Igaüks sellest kõrvaltegelaste virvarrist etendab mingit tahku elust. Täpselt sama minimalistlikul moel kui raamatus. Filmi lõpp on hea. Mitte hollywoodlikult hea, vaid täpselt niisugune, nagu McCarthy selle kirjutanud on.

Daughtry ja Nickelbacki kontsert

Käisin kolmapäeva õhtul esimest korda Rockhalis kontserdil. Kohalejõudmine oli omamoodi põnev, sest targemad rääkisid, et autoga minna ei tasu. Teadagi, välja müüdud kontsert, ja suur saal mahutab vist u 6000 inimest, mistõttu pidi sealt pärast kontserti äratulemine olema üsna aeganõudev - eks ikka liiklusummikute pärast. Läksime rongiga. Ja see osutus väga mugavaks viisiks, sest meie kodule lähim rongipeatus asub u paari kilomeetri kaugusel ja kontserdipaiga rongipeatus on sealsamas kõrval. Pärast kontserti oli organiseeritud ka üks lisarong, nii et kõik said ilma pikemalt ootamata-külmetamata sooja rongi ja koju.

Kontserdist ka. Põhiesineja oli Nickelback - bänd, mida paljud peavad mõttetuks, sest paljud lood on kõlapildilt väga sarnased. Nickelback mõttetu kindlasti ei ole, sest juba see šõu, mida nad ühe reakontserdi ajal siseruumis teha suutsid, andis mitmes mõttes silmad ette möödunudsuvisele Madonna kontserdile. LED-ekraane jagus kümnetele ruutmeetritele ja rohkelt kasutati pürotehnikat. Korrakski ei tekkinud tunnet, et seista on väsitav vms. Pinge oli kogu aeg võimsalt õhus.

Tegelikult pani juba enne šõu algust õhtule punkti nn soojendusbänd, milleks oli Daughtry. Kahe head bändi ühel ja samal õhtul ühel ja samal kontserdil! Sellel õhtul ei olnud ühtegi kehva hetke. Kõik kokku moodustas täiusliku terviku.

Naer läbi pisarate

Elulooraamatuid ilmub Eestis praegu üle mõistuse palju. Ma ei tee mitte midagi selleks, et neid ilmtingimata lugeda. Keegi pakub juba läbi loetud raamatut lugemiseks vms. Niisamuti sattus täiesti juhuslikult mu lugemislauale ka Eino Baskini "Eino Baskin. Naer läbi pisarate". Kunagi olevat Eino Baskin rääkinud mõttest teha saatesari vanade armastatud näitlejatega, kes kõneleks oma elust ja meenutaks möödunud aegu. Ta olevat pakkunud rääkijatena välja ennast, oma eksabikaasat Ita Everit, ka Kaljo Kiisk oli sel ajal veel elus. Toimetajal oli olnud ettepaneku kohta vaid üks küsimus: “Keda see kotib?” Ja sinna see jutt jäi. Sellise proloogiga algabki see mahukas ja faktiküllane, üle pika aja selline elulooraamat, mis ei mõju lihtsalt nagu pildikesi ..., vaid mis on raamat inimesest, kes on sellist teost väärt.

Mina ei kuulu tegelikult selle põlvkonna hulka, kes Baskinit tema hiilgeaegadest mäletab või vähemasti jumaldab. Olen küll näinud teda kunagi "Reklaamiklubis", aga minu mälestused ulatuvad kuni selle ajani, kui ta pärast pikka haigust taas avalikkuse ette tuli. Tore oli tõdeda, et seda raamatut oli huvitav lugeda. Tõesti oli huvitav lugeda Eesti Vabariigi esimesest perioodist selle inimese silmade läbi, kelle mälestustes oli see aeg armas lapsepõlveaeg. Mulle kui mittekaasaegsele ei öelnud esialgu pealkiri "Naer läbi pisarate" midagi. Meenus hoopis uuest ajast Sulliwani "Läbi pisarate naer". Kusagil raamatulehekülgedel selgus, et "Naer läbi pisarate" olevat olnud ühe estraadikava pealkiri.

Märkimisväärne on lugedes tekkiv tunne, et teksti on Eino Baskin ilmselt lause lause haaval diktofoni rääkinud ja hiljem on see sealt maha kirjutatud. See ei ole lihtsalt arvutiklahvide alt välja pigistatud tekst. Rõhuasetused ja tempo on lausa võluva täpsusega paigas, täpselt nii, nagu võiks Baskin sellest kõnealuses televisiooni jutusaates rääkida, või nii, nagu räägib inimene, kes on harjunud publikuga suhtlema.

Seda raamatut on reklaamitud kui paljastavat teost, s.t esmakordselt räägitavat asjust, millest varem avalikkuses juttu pole olnud. Mu meelest on selline rõhuasetus liiga tinglik. Vähemalt raamatu põhjal tundub Baskini elu olevat üsna tavalist rada mööda kulgenud andeka loomeinimese elu nõukogude ajal. Teda eristab teistest ehk see, et ta ei ole pruukinud eriti alkoholi. See-eest jäävad topeltkõvasti kõlama naissuhted ja nendega kaasnev. Iga sedaviisi, et tarvitseb ainult sõrmenipsu teha, kui ... Seikadest Georg Otsaga lugedes meenus kangesti film "Georg".

Veel kord, see raamat on selline mõnus "tellis", mis on tõepoolest kaanest kaaneni tihedat teksti täis ja avab andeka inimese elu päris mõnusa nurga alt vaadatuna. Seda nurka hoidvat joont on terve raamatu vältel säilitatud ja vaid viimastel lehekülgedel vastatakse justkui küsimuste-vastuste voorus sagedamini esitatavatele küsimustele, sedagi ikka jutuvormis.

"Kirsiaia" saksakeelne lavastus

Venelasi suuremal hulgal lähedalt näinud ja lausa sõrmeotsaga katsuda saanud eestlane arvatavasti teab, mis on vene hing. Vähemalt julgeb kahelda, kas sakslased ikka saavad õigesti aru ja oskavad seda kirjeldada, peegeldada. Sest sakslased ja venelased tunduvad justkui ristivastupidised olevat. Mina olin küll kõik ootused-lootused enne eilset Théâtre des Capucins'i "Kirsiaia" (Der Kirschgarten) etendust maha surunud. Aga see ei olnud ometi põhjus, mispärast nägin selles lavastuses lavastust, mille abil oli pandud vanameistri lause lause haaval aastaid lihvitud näidend nagu teemant särama. Välja oli kukkunud omanäoline, tänapäevane ja inimkonna tühisusele teravalt osatav teatritükk.

Selles oli rohkem kui vene hing. Tasapisi võis vaatajana ära tunda kas midagi endast või leida ühiseid jooni mõne tuttava inimesega.

Sugugi mitte asjata ei ole lavastuse tutvustuse juures tsiteeritud Peter Brooki "Tühja ruumi". Tühjas ruumis "Kirsiaeda" mängitigi, näitlejaid abistamas vaid valguskunstniku imetabavad leiud ja mõnekihilised mattklaasist ustega lavaseinad, mis lasid (ainult soovi korral) aimata uut ja vana maailma, uusi ja vanu mõtteid. Kõik muu jäi näitlejate teha. Üks teatrikaaslane mainis, et ta ei teadnudki varem, et Tšehhovi tekst on nii hea! Järelikult näitlejad mängisid hästi. Ei olnud mingeid uhkeid tualette, laval olid justkui täiesti tavalised inimesed meie ümber.

Mind häirisid esimeses vaatuses mõned näitlejad. Näiteks on mul millegipärast kujutlus, et Ravenskaja on brünett. Pikkamisi harjusin blondiiniga ära, ja üldse võõrkeelsete lavastuste puhul võtab etendusse sisseelamine enamasti kauem aega. Võib-olla just sellepärast olin pärast esimest vaatust üpris väsinud ja kõhkvel. Järele mõeldes sain aga aru, et lavastus oli mind alates esimesest stseenist lihtsalt kaasa haaranud. Näidendi avastseenis on ju Lopahhini kurtmine, kuidas ta raamatut lugedes magama jäi, sest ei saanud mitte midagi aru. Võib öelda, et tühistele inimestele lajatatakse juba esimese lausega.

Teise vaatuse alguseks olid mõtted paika loksunud ja vist esimest korda elus sain aru, miks "Kirsiaeda" komöödiaks nimetatakse. Jõhkrad irvitavad stseenid järgnesid kiiresti üksteisele ja eranditult kõik tegelased ja näitlejad mängisid vene klassiku saksa keeleski nii suureks, et kohati hakkas lausa kõhe. Seda enam kui sada aastat vana teksti kaudu enam-vähem tekstitruult. Varem oli mulle tundunud, et "Kirsiaed" on pigem tragöödia. Aga eks see vist sõltub, kuidas elu võtta? Kuni võtad rõõmuga, on hea, kuni võtad valuga, ongi valus. Lapsepõlv jääb ikka aina kaugemale ja armsaks saanud asjadest tuleb sageli loobuda. Inimene ise elu keskel on üsna tähtsusetu.

Paari nädala pärast esietendub Draamateatris "Kirsiaed". 29. jaanuaril on Tšehhovi 150. sünniaastapäev. Kas sellel on tähtsust?

Oscar Wilde'i sõnamäng

Oscar Wilde'i näidendi "Kui tähtis on olla tõsine" ("The Importance of Being Earnest") põhjal valmis 1977. aastal lavaka VIII lennu diplomilavastus. See on ka enam-vähem kõik, mida ma sellest näidendist enne eilset teadsin. Eks see üks 19. sajandi lõpu menukaid seltskonnakomöödiaid ole.

Just niisugust lõbusat klassikalist teksti on puhtas inglise keeles tore vaadata-kuulata. The American Drama Group Europe käis novembris sellesama lavastusega ka Eestis. Salme Kultuurikeskuses mängitud etendused olid mõeldud vist ainult koolidele müümiseks. Lavastuses kõlav inglise keel on tõeliselt hea inglise keele tunni täide. Kõigest hoolimata ei ole tegemist ei laste- ega noortelavastusega, vaid väga hea komöödiaga, mis ei muutu korrakski labaseks. ADG-Europe esineb vist pea üle kogu maailma peale selle lavastuse veel mitme muugi klassikalavastustega. Igatahes "Kui tähtis on olla tõsine" põhjal, mida ma nüüd eile nägin, tahaks iga järgmine kordki julgelt võimalust kasutada.

Teksti on lavastuse jaoks kohandatud, ilmselt on ära jäetud mõned ebaolulisemad kõrvaltegelased. Niiviisi on kindlasti oluliselt odavam ka ringi reisida. Kaasa teeb viis näitlejat, kellest osa astuvad üles mitmes rollis. Jacki mängiv Paul Shelford on muljetavaldava portfoolioga näitleja, olles mänginud isegi West End'i muusikalides. Ja ta on tõepoolest suurepärane näitleja - täpselt niisugune, kes haarab publiku tähelepanu paari esimese sekundiga.

Eks ikka selleks, et ringireisimine oleks mõnus, oli ka lavakujundus minimalistlik ja kergesti linnamajasisustusest maamõisa aiaks muudetav. Kostüümide puhul oli tähelepanuväärne, et Londonis elavad ema-tütar olid riietatud kallilt ja uhkelt, samas mehed olid väga lihtsad, lohakad ja mõjusid peaaegu tänapäevaselt. Eriti kui arvestada kitarri, mida Algy peaaegu igal vabal hetkel tinistas. Maal elavad naised peegeldasid lihtsust ja Cecily koguni vaesust.

Oscar Wilde'i näidendi pealkiri on inglise keeles sõnademäng. Eesti keeles võiks öelda nt "Kui tähtis on olla armas" või millised meil need veidrad tähendusega mehenimed veel on ... Vana hea inglise huumor.

Merca "Mees"

Mulle meeldib hirmsasti ühest blogist hiljuti loetud lause:

Raamatupoed on devalveerunud, sest ega kõik raamatud "raamatu" mõistet ei vääri.

Ega mina ei ole muidugi mingi ütleja, mis on raamat või mis ei ole raamat, aga kui Merca "Meest" ei oleks mulle kinkinud jõuluvana, siis oleksin selle raamatu hiljemalt teise lehekülje lugemise ajal kinni pannud ja rohkem enam lahti ei oleks teinudki. Jõuluvana kingituste suhu ma siiski vaadata ei tihka ja mis seal salata, mõnikord on oma arvamuse kujundamiseks vaja veenduda.

Pole mingit kahtlust, et Merca kirjutas oma raamatu eesmärgiga anda omamoodi vastulöök Olavi Ruitlase "Naisele". Milleks ometi? Üldistada ei saa "Mehe" põhjal suurt midagi. Mõned üksikud tabavad kohad ja kirjeldused raamatust küll leiab, aga kokkuvõttes on "Mehes" head ainult sedavõrd, kuivõrd selles on värsivormis teksti. Blogi lugemise eest kelleltki raha küsida on (praegu veel) keeruline, aga kui avaldada üks blogi raamatuna, tuleb raha nigu niuhti. Seda tõestas Ruitlane. Merca ei hakanud blogiga vaeva nägema, pani kõik kohe raamatu sisse.

"Mees" on üheõhtulugemine, nagu üheöösuhe. Parem oleks, kui me hiljem enam ei kohtuks, ja mitte midagi ei oleks juhtunud, kui me üldse poleks kohtunud ja kui meie vahel midagi poleks olnud. Tühja kah, mis tehtud, see tehtud.

Ma ei saa päris täpselt aru, miks Merca selle raamatu avaldas? Olen kindel, et Merca teeb vahet heal ja halval kirjandusel. "Mees" ei ole ei hea ega halb ilukirjandus. See on lihtsalt üks kokku köidetud paberipakk. "Mees" ei pannud mind mehi teise pilguga vaatama või nende üle kuidagi teistmoodi mõtlema, ma ei tundnud selles ära isegi ennast kui naist. Einoh, kõik inimesed (ka naised) ei peagi olema ühesugused, aga raamat võiks võimaldada mingilgi määral üldistada. "Mees" ei võimalda.

Tartu Uus Teater ja "IDentiteet" Tallinnas

Jaanuaris ja veebruaris saab Tallinnas Coca-Cola Plazas vaadata Tartu Uue Teatri lavastust "IDentiteet". See olevat "kino" ja sellepärast müüakse pileteid ka kinos.

Etenduste ajad Coca-Cola Plazas on järgmised: 15.01, 19.01, 15.02, 18.02 ja 22.02.2010 kell 20.00.