Möödunud suvel Artises näidatud lühifilmide programm "Maagiline Pariis" meelitas ka tänavust samanimelist programmi vaatama. "Maagiline Pariis II" sisaldab kaheksat filmi, kuid erinevalt esimesest valikust on uue valiku filmide tase palju ebaühtlasem.
Esimene film "Ja sina?" (Et toi?) oligi vist kõige parem. Nii sellepärast, et sellest õhkus tõesti pariislikkust, kui ka sellepärast, et selle süžee oli ootamatu.
"Tule lähemale" (Come Closer). Jäi arusaamatuks, kas filmi levitamiseks on tehtud ingliskeelne versioon. Üldiselt liiga utoopiline, kuigi idee on vägagi reaalne.
"Leitsak" (Canicule de cheval) oli tegelikult paljutõotav ja kahe mehe vestlust oli päris naljakas kuulata. Naised ei saavat sellest niikuinii kunagi aru, nii et mis minagi siin arvan, aga sellises kuumuses nii kaugele kõndida ... Ei saa aru.
"Kaunitar" (La belle). Selles filmis oli kõik olemas: Pariis, maagia ...
"Kvartett" (Quatuor) oli üks neist filmidest, kus sai kõva häälega mitmes kohas naerda ja mille ajal ma mitu korda mõtlesin, et "Maagilise Pariisi" vaatamine tagab alati hea tuju. Ülisürr ja -lahe film!
"Libu ja tibu" (Une pute et un poussin) oli ka üks lemmikutest. Naerda sai südamest ja moraal oli tegelikult pigem traagiline. Seega tragikoomiline film. Noormehe rollis küll olla ei tahaks. Kuigi ega tüdruku asemel ka väga olla ei tahaks. Külm hakkas. Ja mina oleks selle filmi teistmoodi lõpetanud.
"Jää siia, kus pilvitu taevas" (Leave Not A Cloud Behind). Appi! Ei mäleta üldse enam, millest see film rääkis?!
neljapäev, 21. juuli 2011
teisipäev, 19. juuli 2011
Vabrikutüdrukud
Iiri näitekirjanduses on midagi niisugust, mis läheb eestlasele korda või millest eestlane saab ilma suurema vaevata aru. Kas te mäletate veel kunagist Köismäe torni kui mängupaiga avalavastust "Et keegi mind valvaks"? Selle lavastas Linnateatris Eva Klemets. Ja usutavasti lavastas ta end selle lavastusega hulga inimeste südamesse. Mina mäletan mingeid pilte nähtud etendusest veel praegugi. 2011. aasta suvel lavastas Eili Neuhaus Ida-Virumaal Kukrusel sama kirjaniku (Frank McGuinness) 1982. aastal kirjutatud näidendi "Vabrikutüdrukud", kutsudes mängima Ülle Lichtfeldti, Ines Aru, Terje Pennie jne. Tahtsin seda näha. Erinevatel põhjustel.
Kukruse ei ole ühestki Eesti otsast peale Virumaa lähedal-minna-koht. Kõigepealt läksime Virumaale, tegime teoks ammuse unistuse käia ära Rakvere spaas ja saime unustamatu elamuse. Kukruse Polaarmõis üllatas veelgi enam, sest korda tehtud härrastemaja vaatamiseks tuleks tegelikult rohkem aega varuda, kui selleks ehk enne etendust mahti on. Et üks polaaruurija on siitmailt pärit, tuli suure üllatusena. 18.-19. sajandi riiete proovimine oli suursugune kogemus. Ja nii edasi. Kes iganes see proua seal oli, suur aitäh talle lahkuse eest.
Etendus ei toimu mõisahäärberis, vaid ühes kõrvalolevas hoones, mis lõhna ja olemuse poolest meenutab garaaži. Ei ole vabrikutööliste elu lihtne, ärgu olgu ka publiku elu meelakkumine. Algab tormijooks "saali". Kõik leiavad koha ja kohti jääb ülegi.
Õmblejannad, neli naist, kes lavale tulevad, on Marin Mägi, Ülle Lichtfeldti, Terje Pennie ja Ines Aru kehastuses parimad. Nooruke varustaja (Natali Lohk) ei jää neile grammi võrragi alla. Ines Aru mängitud Unast kujuneb siiski lavastuse pärl, sest järele mõeldes ei suuda noorema põlvkonna näitlejannade hulgast kuidagi samasuguse koomiku andega meistrit meenutada. Nii kui ta suu lahti teeb, on tal publik pihus. Pole mõtet mainidagi, et ta hakkab ka tantsima. Ellen (Terje Pennie) on elus kõvasti pureda saanud, kuid oma tööd ta tunneb, tahaks kangesti olla suurem, aga tema näol paistab eriti selgelt välja, miks mõned tänapäevases mõistes oma ala tõelised asjatundjad ei jõua kunagi kõrgemale ja kaugemale. Neil on lihtsalt see miski puudu. Veera (Ülle Lichtfeldt) on venelanna, kellel on kodus tõeline vene mees. Meest vaataja ei näe, aga Veera on nii ehe, et Veera mees on sama hästi kui kogu aeg sealsamas selja taga olemas. Neljas õmblejanna Rebecca (Marin Mägi) on noor, nagu on ka varustaja. Jääb vaid kujutleda neid viit naist töötamas aastast aastasse ühes ruumis ühe eesmärgi nimel. Ja jälgimas vabriku elukäiku halvenevates majandustingimustes juhataja Rohani (Hannes Prikk) käe all.
Rohani lõhnaõli tungib ruumi õlilõhnast üle. Ühtäkki tahtsin ma olla nende naiste seljataga ja võidelda ühise eesmärgi nimel. Kuigi mina olin ju kõigest kõrvaltvaataja. Hannes Prikkist ei olnud viiele naisele vastast. Võib-olla puudus Rohanil elementaarne võime seda äri juhtida. Kahjuks jääb see koht lavastuses liiga palju vaataja tõlgendada. Päeva lõpuks ei ole muidugi enam vahet, sest vabrikutüdrukud leiavad sisemise kindluse ja tasakaalu.
Muusikast ja kujundusest ka. Küll tahaks teada, kust see muusika pärit on, mida alguses ja vahepeal korduvalt kostub. Kangesti tuttav, aga ei tea. Kunstnikutöö puhul on näha, et minimaalsete vahenditega on saavutatud ideaalilähedane tulemus. Veidrana mõjusid punased niidirullid valgete särkide kokkuõmblemisel, aga ma ei viitsinud ka eriti põhjusi otsida. Etenduses oli palju-palju olulisemat, mida jälgida, vaadata, kuulata ja mille abil mõtetel omasoodu minna lasta. Armastuse ja valuga tehtud teater, nagu on armastuse ja valuga elatud elu.
Kukruse ei ole ühestki Eesti otsast peale Virumaa lähedal-minna-koht. Kõigepealt läksime Virumaale, tegime teoks ammuse unistuse käia ära Rakvere spaas ja saime unustamatu elamuse. Kukruse Polaarmõis üllatas veelgi enam, sest korda tehtud härrastemaja vaatamiseks tuleks tegelikult rohkem aega varuda, kui selleks ehk enne etendust mahti on. Et üks polaaruurija on siitmailt pärit, tuli suure üllatusena. 18.-19. sajandi riiete proovimine oli suursugune kogemus. Ja nii edasi. Kes iganes see proua seal oli, suur aitäh talle lahkuse eest.
Etendus ei toimu mõisahäärberis, vaid ühes kõrvalolevas hoones, mis lõhna ja olemuse poolest meenutab garaaži. Ei ole vabrikutööliste elu lihtne, ärgu olgu ka publiku elu meelakkumine. Algab tormijooks "saali". Kõik leiavad koha ja kohti jääb ülegi.
Õmblejannad, neli naist, kes lavale tulevad, on Marin Mägi, Ülle Lichtfeldti, Terje Pennie ja Ines Aru kehastuses parimad. Nooruke varustaja (Natali Lohk) ei jää neile grammi võrragi alla. Ines Aru mängitud Unast kujuneb siiski lavastuse pärl, sest järele mõeldes ei suuda noorema põlvkonna näitlejannade hulgast kuidagi samasuguse koomiku andega meistrit meenutada. Nii kui ta suu lahti teeb, on tal publik pihus. Pole mõtet mainidagi, et ta hakkab ka tantsima. Ellen (Terje Pennie) on elus kõvasti pureda saanud, kuid oma tööd ta tunneb, tahaks kangesti olla suurem, aga tema näol paistab eriti selgelt välja, miks mõned tänapäevases mõistes oma ala tõelised asjatundjad ei jõua kunagi kõrgemale ja kaugemale. Neil on lihtsalt see miski puudu. Veera (Ülle Lichtfeldt) on venelanna, kellel on kodus tõeline vene mees. Meest vaataja ei näe, aga Veera on nii ehe, et Veera mees on sama hästi kui kogu aeg sealsamas selja taga olemas. Neljas õmblejanna Rebecca (Marin Mägi) on noor, nagu on ka varustaja. Jääb vaid kujutleda neid viit naist töötamas aastast aastasse ühes ruumis ühe eesmärgi nimel. Ja jälgimas vabriku elukäiku halvenevates majandustingimustes juhataja Rohani (Hannes Prikk) käe all.
Rohani lõhnaõli tungib ruumi õlilõhnast üle. Ühtäkki tahtsin ma olla nende naiste seljataga ja võidelda ühise eesmärgi nimel. Kuigi mina olin ju kõigest kõrvaltvaataja. Hannes Prikkist ei olnud viiele naisele vastast. Võib-olla puudus Rohanil elementaarne võime seda äri juhtida. Kahjuks jääb see koht lavastuses liiga palju vaataja tõlgendada. Päeva lõpuks ei ole muidugi enam vahet, sest vabrikutüdrukud leiavad sisemise kindluse ja tasakaalu.
Muusikast ja kujundusest ka. Küll tahaks teada, kust see muusika pärit on, mida alguses ja vahepeal korduvalt kostub. Kangesti tuttav, aga ei tea. Kunstnikutöö puhul on näha, et minimaalsete vahenditega on saavutatud ideaalilähedane tulemus. Veidrana mõjusid punased niidirullid valgete särkide kokkuõmblemisel, aga ma ei viitsinud ka eriti põhjusi otsida. Etenduses oli palju-palju olulisemat, mida jälgida, vaadata, kuulata ja mille abil mõtetel omasoodu minna lasta. Armastuse ja valuga tehtud teater, nagu on armastuse ja valuga elatud elu.
esmaspäev, 18. juuli 2011
Pärast surma Jendalis
Koha autentsus on üks põhjusi, miks "Pärast surma Jendalis" lavastati Jänedal. Nimelt sain alles etenduse vaheajal aru, et Jendal(i) võib olla üks Jäneda võimalikest nimekujudest. Näidendi peategelane Maria Ignatjevna Zakrevskaja-Benckendorff-Budberg oli olnud abielus Jäneda mõisaomaniku Johann von Beckendorffiga. Igatahes leidis R.A.A.A.M. sobiva materjali, mida Jäneda pullitalliteatris lavastada. Tekst telliti Urmas Lennukilt, kes selle kavalehe sõnul rohkem või vähem ajaloolistele allikatele tuginedes ka kirjutas.
Kahjuks on tekst koha- ja ajalooautentsuse hulgas tänavusuvise lavastuse nõrgim lüli. Näitlejad mängivad hästi ja lavastus on hea, aga teksti puhul mõjus hüplemine tõsiste monoloogide ja lihtlabaste naljade vahel esialgu lihtsalt publiku ärkvelhoidmisena, lõpuks jantlikult. Viidates nendelesamadele tekstis viidatud eesti keele neljateistkümnele käändele ja rohketele kõnekäändudele, tahaks kangesti kasutada vene algupärast "nje rõba nje mjasa". Et siis ... oleks, et oleks olnud tõsine sotsiaalkriitiline arutlus või vastupidi - külajant ... oleks aru saanud. Praegusel kujul nautisin lõpuks eelkõige võimalust näha Eestimaad - imeilusal laupäevaõhtul -, kui sõitsin ühtepidi Jänedale ja teistpidi sealt koju tagasi. Kunagisest mõisahärra prouast ja tema meestest oli endiselt üsna ükskõik.
Lavastusse olid kõik külmkapid ja mikrolaineahjud ja sardellid ja munad ja muruniidukid sisse pandud, et kahe täiesti erineva ajastu tasand Jänedal vaimudena kummitavale härrasrahvale selgeks saaks. Lavastajatöö on näidendit arvesse võttes aus.
Näitlejad, iseäranis Sulev Teppart ja Hendrik Toompere jrjr on ka väga ausad. Esimene pesuehtsa inglise härrasmehena ja teine tavalise eestlasena, kes peab vaimuderiigis mitmesuguseid isandaid teenima, aga lõpuks olulise virinata siiski haljale oksale jõuab.
Merle Palmiste mängitud peategelane ehk Mura polnud ka halb, kuid minus ta rohkemat huvi ei äratanud. Kardetavasti oli ta päriselt ka tähtsusetu (kergemate elukommetega) suurilmadaam, nagu tütar Tania (Marta Laan) teda iseloomustas, omades seetõttu võimalusi mingeid niite tõmmata. Mis siis? Niisuguseid on tänapäeval ka. Aga kas saja aasta pärast keegi nende motiividest ja põhjustest ka aru saab? Kahtlane.
Gorki mõjus teatavas mõttes võõrkehana ja teatavas mõttes mängis Rain Simmul üle. Ometi tundub mulle, et ilma Gorkita poleks Mura end võib-olla ka venelaseks pidanud ja et kavalehe järgi suur osa Gorki kõrval veedetud aastaist panid Mura vaimu just niimoodi tundma ja rääkima, nagu ta seda näidendis teeb.
Lennukilik aja, ruumi ja inimeste sasipundar, mida võinuks korduste arvelt kõvasti selgemaks muuta. Teatrietendus ei pea (hea tava kohaselt?) olema vähemalt kahevaatuseline ja kaks tundi pikk. Samas jällegi, kui lühem välja kukub, siis kas ikka on teksti autoril üldse nii palju öelda, et tasub ette võtta, mängida ja vaadata? Tõsi, olen kriitiline ja tean, et see tükk paljudele hoopis väga meeldib. Oma silm on kuningas.
Kahjuks on tekst koha- ja ajalooautentsuse hulgas tänavusuvise lavastuse nõrgim lüli. Näitlejad mängivad hästi ja lavastus on hea, aga teksti puhul mõjus hüplemine tõsiste monoloogide ja lihtlabaste naljade vahel esialgu lihtsalt publiku ärkvelhoidmisena, lõpuks jantlikult. Viidates nendelesamadele tekstis viidatud eesti keele neljateistkümnele käändele ja rohketele kõnekäändudele, tahaks kangesti kasutada vene algupärast "nje rõba nje mjasa". Et siis ... oleks, et oleks olnud tõsine sotsiaalkriitiline arutlus või vastupidi - külajant ... oleks aru saanud. Praegusel kujul nautisin lõpuks eelkõige võimalust näha Eestimaad - imeilusal laupäevaõhtul -, kui sõitsin ühtepidi Jänedale ja teistpidi sealt koju tagasi. Kunagisest mõisahärra prouast ja tema meestest oli endiselt üsna ükskõik.
Lavastusse olid kõik külmkapid ja mikrolaineahjud ja sardellid ja munad ja muruniidukid sisse pandud, et kahe täiesti erineva ajastu tasand Jänedal vaimudena kummitavale härrasrahvale selgeks saaks. Lavastajatöö on näidendit arvesse võttes aus.
Näitlejad, iseäranis Sulev Teppart ja Hendrik Toompere jrjr on ka väga ausad. Esimene pesuehtsa inglise härrasmehena ja teine tavalise eestlasena, kes peab vaimuderiigis mitmesuguseid isandaid teenima, aga lõpuks olulise virinata siiski haljale oksale jõuab.
Merle Palmiste mängitud peategelane ehk Mura polnud ka halb, kuid minus ta rohkemat huvi ei äratanud. Kardetavasti oli ta päriselt ka tähtsusetu (kergemate elukommetega) suurilmadaam, nagu tütar Tania (Marta Laan) teda iseloomustas, omades seetõttu võimalusi mingeid niite tõmmata. Mis siis? Niisuguseid on tänapäeval ka. Aga kas saja aasta pärast keegi nende motiividest ja põhjustest ka aru saab? Kahtlane.
Gorki mõjus teatavas mõttes võõrkehana ja teatavas mõttes mängis Rain Simmul üle. Ometi tundub mulle, et ilma Gorkita poleks Mura end võib-olla ka venelaseks pidanud ja et kavalehe järgi suur osa Gorki kõrval veedetud aastaist panid Mura vaimu just niimoodi tundma ja rääkima, nagu ta seda näidendis teeb.
Lennukilik aja, ruumi ja inimeste sasipundar, mida võinuks korduste arvelt kõvasti selgemaks muuta. Teatrietendus ei pea (hea tava kohaselt?) olema vähemalt kahevaatuseline ja kaks tundi pikk. Samas jällegi, kui lühem välja kukub, siis kas ikka on teksti autoril üldse nii palju öelda, et tasub ette võtta, mängida ja vaadata? Tõsi, olen kriitiline ja tean, et see tükk paljudele hoopis väga meeldib. Oma silm on kuningas.
pühapäev, 17. juuli 2011
Dialoog pimeduses
Sattusime täna Vabaduse väljaku AHHAA keskuses osa saama "näitusest", mida julgen kohe sissejuhatuseks igaühele väga soovitada. Selle nimi on "Dialoog pimeduses". Näituse idee autor on sakslane Andreas Heinecke.
Tallinnas pannakse külastaja kujutlema, et ta viibib pimedana Kadrioru pargis. Aga parke, kus on pingid, majad, sillad ja veesilmad, kus isegi paadiga sõita saab, kohvikud, on arvatavasti igas linnas. Idee on panna tavaline inimene tunniks ajaks kogema elu pimedana. Teame, et Kadrioru pargis on valged pargipingid, aga täielikus pimeduses elava inimese jaoks ei ole pingivärvil mingit tähtsust. Rippsillal kõikuda võib nägeva inimese jaoks olla lihtsalt ärevusttekitav, kuid mis see tähendab pimeda jaoks ... Või katsu leida üles uksekell ...
Ekskursioon pimedas maailmas, abiks sõbralik giid ja valge kepp, kestab umbes tund aega ja lõpeb pimedana kohviku külastamisega. Kartsin alguses, et kottpimeduses tekib lihtsalt hirm, aga alateadlik tajumine, et näituseala on ikkagi turvaline piiratud ala, muutis kogu sündmuse hoopis põnevaks ja elamuslikuks. Selge see, et ideede puhul, mida on kasutatud ja kasutatakse kogu maailmas, on mõeldud põhjalikult külastajate turvalisusele ja midagi hirmsat juhtuda ei saa. Kui just ise "pimedast peast" vastu posti või seina ei jookse. Meie seitsmeliikmeline rühm seltsis kohe esimestel minutitel ja seetõttu tundus iga suur ja väike "reisiline" nagu hea sõber, kellele sai vajaduse korral toetuda või loota. Giid oli ülitore, rääkides lõpus kohvikus natuke ka enda lugu ning päris pikalt ja põhjalikult üldse pimedate elust. Selle tunni jooksul sai meil parasjagu naljagi.
Rikastav ja värskendav kogemus, mis sõltub võib-olla natuke grupist. Igal juhul on see kogemus saamist väärt.
Tegelikult läksime Tallinna Merepäevadele, lootuses kaeda Krusensterni. Aga järjekord laevale pääsemiseks oli talumatult pikk seista. Pealegi hakkas vihma sadama ja siis hakkas külm. Nii et vihma käest räästa alla pääsemise järel pakkus AHHAA keskus tõelise AHHAA-elamuse.
Tallinnas pannakse külastaja kujutlema, et ta viibib pimedana Kadrioru pargis. Aga parke, kus on pingid, majad, sillad ja veesilmad, kus isegi paadiga sõita saab, kohvikud, on arvatavasti igas linnas. Idee on panna tavaline inimene tunniks ajaks kogema elu pimedana. Teame, et Kadrioru pargis on valged pargipingid, aga täielikus pimeduses elava inimese jaoks ei ole pingivärvil mingit tähtsust. Rippsillal kõikuda võib nägeva inimese jaoks olla lihtsalt ärevusttekitav, kuid mis see tähendab pimeda jaoks ... Või katsu leida üles uksekell ...
Ekskursioon pimedas maailmas, abiks sõbralik giid ja valge kepp, kestab umbes tund aega ja lõpeb pimedana kohviku külastamisega. Kartsin alguses, et kottpimeduses tekib lihtsalt hirm, aga alateadlik tajumine, et näituseala on ikkagi turvaline piiratud ala, muutis kogu sündmuse hoopis põnevaks ja elamuslikuks. Selge see, et ideede puhul, mida on kasutatud ja kasutatakse kogu maailmas, on mõeldud põhjalikult külastajate turvalisusele ja midagi hirmsat juhtuda ei saa. Kui just ise "pimedast peast" vastu posti või seina ei jookse. Meie seitsmeliikmeline rühm seltsis kohe esimestel minutitel ja seetõttu tundus iga suur ja väike "reisiline" nagu hea sõber, kellele sai vajaduse korral toetuda või loota. Giid oli ülitore, rääkides lõpus kohvikus natuke ka enda lugu ning päris pikalt ja põhjalikult üldse pimedate elust. Selle tunni jooksul sai meil parasjagu naljagi.
Rikastav ja värskendav kogemus, mis sõltub võib-olla natuke grupist. Igal juhul on see kogemus saamist väärt.
Tegelikult läksime Tallinna Merepäevadele, lootuses kaeda Krusensterni. Aga järjekord laevale pääsemiseks oli talumatult pikk seista. Pealegi hakkas vihma sadama ja siis hakkas külm. Nii et vihma käest räästa alla pääsemise järel pakkus AHHAA keskus tõelise AHHAA-elamuse.
neljapäev, 14. juuli 2011
Koos, see on kõik ...
Nüüd olen siis mina ka pööratud Gavalda-usku. Anna Gavalda "Koos, see on kõik" oli esimene tema raamat, mida lugema juhtusin, aga arvatavasti ei jää viimaseks. See on raamat armastusest, sõprusest, üksildusest, igatsusest. Või kui tahate, siis sellest, millest me lapsepõlves puudust tunneme ja täiskasvanuna küll täiskasvanulikult üle proovime olla, kuid millega leppida on neetult keeruline. Kuidas võtta.Gavalda romaanis kohtuvad neli väga erinevat inimest ja hakkavad kõik koos elama. Mõni on kogu elu harjunud vähesega leppima, mõni näitab üles ääretut kannatlikkust. Näiliselt on peategelaseks kunstnik Camille Faugue (muide, tõlke puhul jäi mulle lõpuni arusaamatuks, miks seda nime on käänatud Camille: Camille': Camille'd, mitte aga Camille: Camille'i: Camille'i?), aga tegelikult on hoopis aadlisoost Philibert Marquet de La Durbellière see, kes väga erineval nelikul omavahel hakkama saada aitab.
Raamat koosneb peaasjalikult dialoogidest. Olustik, tunded ja isegi ilm on edasi antud vaid tavaliste inimestevaheliste vestluste abil. Väga meisterlikult, sest niigi paksus raamatus on vähemalt kaks korda sama palju mõtlemisainet. Tegelased muutuvad tasapisi lugejale lähedaseks. Kõigile neile on põhjust kaasa elada, kuigi alguses paneb Camille'i kannatus lihtsalt imestama. Eelviimane osa (peatükk?) on sisu poolest päriselt ka "... nagu üliromantilises filmis. Ma olen kindel, et seisad üksi perroonil ja nutad valges suitsupilves kaotatud armastust taga."
Mina muidugi nutsin ikka lahinal seda lugedes. Kas sellepärast, et see on liiga ebareaalne, või just vastupidi - et see on liiga reaalne. Päriselt on ju ka nii, et koosolemine ongi kõige tähtsam. Täna hommikul ärkasin viiendat ööd järjest kestnud poolunest. Poolunest sellepärast, et ma tõepoolest ei oska või ei saa või ei taha üksi magada!
pühapäev, 10. juuli 2011
Paar rida laulupeost
XI laste- ja noorte laulu- ja tantsupidu oli küll juba eelmisel nädalavahetusel, aga kuna nii selle ajal kui ka pärast seda oli väga kiire, ei saanudki varem kirjutamiseks mahti. Ega ma pikalt kirjutada tahagi. Lihtsalt patt oleks nii ilusat sündmust ja elamust üldse kajastamata jätta.
Et mu väike laps ilusti peole kohale ja esinema jõuaks, läksime kolmapäeva õhtul lennukile ja järgmisel päeval võis pikk laulupeonädalavahetus alata. Ilmataat ähvardas pühapäevaks vihmaga, aga mida nendel päevadel ei olnud, oli vihm. See-eest ei pidanud üldse tundma puudust päikesest. Esimest korda elus kõndisin laulupeo rongkäigu kaasa.
Repertuaari parimad laulud olid Viiu Härmi ja Olav Ehala "Maa ja ilm" ning Siiri Sisaski ja Peeter Volkonski "Mis maa see on?". Viimase kordusesitus, kus Siiri Sisask laulis solistina, oli ülivõimas! Ihukarvad tõusid püsti ja süda värises.
Sel laupäeval vaatasin telekast laulupeo kordust. Ülekande/telesalvestuse lõpus on kaadrid, kus üks noormees kallistab neiut ja pühib vahepeal pisaraid. Mina nutsin muidugi teleka ees lahinal. See oli lihtsalt nii ilus! See on armastus.
Võrratu pidu ja veel võrratumad lapsed ja noored! Eestlaste tõeline pidu ongi niisugune, kus seistakse või istutakse külg külje kõrval ja lauldakse. Me tuleme lihtsalt kokku ja seisame ja usume. Seda usku ei võta meilt mitte keegi.
Et mu väike laps ilusti peole kohale ja esinema jõuaks, läksime kolmapäeva õhtul lennukile ja järgmisel päeval võis pikk laulupeonädalavahetus alata. Ilmataat ähvardas pühapäevaks vihmaga, aga mida nendel päevadel ei olnud, oli vihm. See-eest ei pidanud üldse tundma puudust päikesest. Esimest korda elus kõndisin laulupeo rongkäigu kaasa.
Repertuaari parimad laulud olid Viiu Härmi ja Olav Ehala "Maa ja ilm" ning Siiri Sisaski ja Peeter Volkonski "Mis maa see on?". Viimase kordusesitus, kus Siiri Sisask laulis solistina, oli ülivõimas! Ihukarvad tõusid püsti ja süda värises.
Sel laupäeval vaatasin telekast laulupeo kordust. Ülekande/telesalvestuse lõpus on kaadrid, kus üks noormees kallistab neiut ja pühib vahepeal pisaraid. Mina nutsin muidugi teleka ees lahinal. See oli lihtsalt nii ilus! See on armastus.
Võrratu pidu ja veel võrratumad lapsed ja noored! Eestlaste tõeline pidu ongi niisugune, kus seistakse või istutakse külg külje kõrval ja lauldakse. Me tuleme lihtsalt kokku ja seisame ja usume. Seda usku ei võta meilt mitte keegi.
pühapäev, 3. juuli 2011
Koletis kuu peal
Armeenia ajaloost teame meie, eestlased, vähe. Mina küll ei mäleta, et sellest oleks omal ajal koolis räägitud. Ma ei oska võrrelda, aga millegipärast tundub Armeenias I maailmasõja ajal ja järel aset leidnud genotsiid väga sarnane umbes samal ajal Kreekas toimunuga. Mõlemal juhul on süüdi türklased.
Madis Kalmeti lavastus "Koletis kuu peal" Linnateatris on kahe Armeenia genotsiidis ellujääja lugu, nagu võtab tabavalt kokku härrasmeest kehastav Aleksander Eelmaa, kellel - nagu hiljem selgub - on loos palju kandvam roll kui ainult jutustaja-selgitaja. Tema on tunnistaja. Kaks ellujääjat on Ameerikasse põgenenud Aram Tomasian (Priit Võigemast) ja tema naine Seta (Hele Kõrve).
Näidendi autor Richard Kalinoski on ameerika kirjanik. Tema kujutluspilt (eeskujulikust) ameeriklasest, kelleks Aram end peab, on tõetruu. Vähemalt mängib Priit Võigemast esimestes stseenides nii, et ei jää mingitki kahtlust, et ta tõesti arvab, et teda on petetud, kui ta on endale foto järgi naise "ostnud". Eks petetigi, kuid mida ta siis lootis? Orbudekodust talle naiseks saadetud 15aastane armeenlanna ei ole see, keda ta foto järgi ootas. Lisaks selgub, et tütarlaps keeldub vaikimast, kuigi see on põhilisemaid eeldusi, mida Aram naiselt ootab. Ta on saanud endale peaaegu kõigile ootustele mittevastava naise.
Hele ja Priit mängivad vapustavalt hästi. Hele muutub umbes kümne aastaga, mil lavastuse tegevus toimub, silmnähtavalt vanemaks, targemaks, kavalamaks, isegi manipuleerivamaks. Tõsi, päris 15aastasena on teda alguses kujutleda keeruline. Priit Arami rollis vanusega nii palju mängida ei saa, kuid tema puhul on alati imekspandav intensiivsus, millega ta mängib kulminatsioonides. Nii ka siin. Üks võimsamaid viimasel ajal teatris nähtud stseene on see, kus ta räägib oma perekonnaga juhtunust. Aga ka nn lapsetegemise stseenid. Minu jaoks on nad praegu oma kursuse (kui mitte põlvkonna) parimad! Liiatigi kui etenduses ei tõsta keegi kordagi häält.
"Koletis kuu peal" on kahe perekonnata inimese lugu, kellest üks ei taha esiti kuidagi mõista, et tema perekond on nüüd tema naine. Teine aga näeb, et ka täiesti tavalises maailmas on lapsi, kes peavad elama orbudekodus ja kes igatsevad armastust, perekonda. Ühte sellist poissi mängis nähtud etenduses Egert Kadastu. Mulle tundus, et just selle poisi elutarkus muutis Arami. Ja see, et Seta oskas poisi Arami juurde juhatada. Võib-olla oleks selle kohta tsitaat ka piiblis, aga Aram ei proovinudki otsida.
Väga mõjusad kaks vaatust Linnateatri väikses saalis, kus kaks näitlejat mängisid mu kõige sügamatel tundekeeltel ja kus mul jälle pisarad tasakesi põski mööda alla voolasid. Kõik oli väga õige ja valus.
Madis Kalmeti lavastus "Koletis kuu peal" Linnateatris on kahe Armeenia genotsiidis ellujääja lugu, nagu võtab tabavalt kokku härrasmeest kehastav Aleksander Eelmaa, kellel - nagu hiljem selgub - on loos palju kandvam roll kui ainult jutustaja-selgitaja. Tema on tunnistaja. Kaks ellujääjat on Ameerikasse põgenenud Aram Tomasian (Priit Võigemast) ja tema naine Seta (Hele Kõrve).
Näidendi autor Richard Kalinoski on ameerika kirjanik. Tema kujutluspilt (eeskujulikust) ameeriklasest, kelleks Aram end peab, on tõetruu. Vähemalt mängib Priit Võigemast esimestes stseenides nii, et ei jää mingitki kahtlust, et ta tõesti arvab, et teda on petetud, kui ta on endale foto järgi naise "ostnud". Eks petetigi, kuid mida ta siis lootis? Orbudekodust talle naiseks saadetud 15aastane armeenlanna ei ole see, keda ta foto järgi ootas. Lisaks selgub, et tütarlaps keeldub vaikimast, kuigi see on põhilisemaid eeldusi, mida Aram naiselt ootab. Ta on saanud endale peaaegu kõigile ootustele mittevastava naise.
Hele ja Priit mängivad vapustavalt hästi. Hele muutub umbes kümne aastaga, mil lavastuse tegevus toimub, silmnähtavalt vanemaks, targemaks, kavalamaks, isegi manipuleerivamaks. Tõsi, päris 15aastasena on teda alguses kujutleda keeruline. Priit Arami rollis vanusega nii palju mängida ei saa, kuid tema puhul on alati imekspandav intensiivsus, millega ta mängib kulminatsioonides. Nii ka siin. Üks võimsamaid viimasel ajal teatris nähtud stseene on see, kus ta räägib oma perekonnaga juhtunust. Aga ka nn lapsetegemise stseenid. Minu jaoks on nad praegu oma kursuse (kui mitte põlvkonna) parimad! Liiatigi kui etenduses ei tõsta keegi kordagi häält.
"Koletis kuu peal" on kahe perekonnata inimese lugu, kellest üks ei taha esiti kuidagi mõista, et tema perekond on nüüd tema naine. Teine aga näeb, et ka täiesti tavalises maailmas on lapsi, kes peavad elama orbudekodus ja kes igatsevad armastust, perekonda. Ühte sellist poissi mängis nähtud etenduses Egert Kadastu. Mulle tundus, et just selle poisi elutarkus muutis Arami. Ja see, et Seta oskas poisi Arami juurde juhatada. Võib-olla oleks selle kohta tsitaat ka piiblis, aga Aram ei proovinudki otsida.
Väga mõjusad kaks vaatust Linnateatri väikses saalis, kus kaks näitlejat mängisid mu kõige sügamatel tundekeeltel ja kus mul jälle pisarad tasakesi põski mööda alla voolasid. Kõik oli väga õige ja valus.
Tellimine:
Postitused (Atom)