neljapäev, 13. detsember 2012

Aile Alavee, "Luule, ametnik"

"Luule, ametnik" köitis mu tähelepanu kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et see oli Tänapäeva romaanivõistluse III koha töö, ent kuna autori kontaktandmed olid puudulikud, pidi kirjastus autorit pärast võistluse tulemuste teatavaks tegemist otsima hakkama. Välja ilmus! Natuke imestama pani, et "valesti vormistatud" töö üldse läbi loeti ja lausa auhinnavääriliseks nimetati. Teine põhjus, miks see raamat mind huvitama hakkas, oli isiklikumat laadi. Paljurahvuselises keskkonnas ja võõral maal elamisest on mul juba oma arusaam tekkida jõudnud. Raamatu lõpp võlus eriti kummastaval moel.

Kõige lihtsamalt võib öelda, et "Luule, ametnik" on olmeromaan, mille peategelaseks on noor eestlanna, kes satub tööle Brüsselisse Euroopa Komisjoni. Satub, sest algataja on hoopis tema elukaaslane, kes näeb Euroopa pealinna siirdumises eluunistust. Tegelikult läheb Luule Brüsselisse üksi ja nagu sageli selliste suurte elumuutuste korral läheb tal samal ajal ka isiklikus elus kõik sassi. Nii istub ta ühel päeval oma uue kontori laua taga ja proovib läbi töötada lauale kuhjatud kaustavirna, et saada aru, kust alustada. Kuni helices telefon ja juba ta ongi eurokarussellil, ümberringi võõramaalastest kolleegid. Korteriotsingud, eksamid ametnikulepingu nimel. Hingeline segadus klaasi ja betooni keskel on pikitud unistuslike võrdlustega kaugest kodumaast ja lähedal olevast Prantsusmaast. Hing ja süda tõmbavad Luulet ikka koju, kuigi vaid mõnekuuse äraoleku järel näeb Luule nii mõndagi juba teistmoodi.

Raamatu peategelane tutvub kena prantslasega, nende vahel tärkab armastus ja peagi külastatakse mehe kodukohta, käiakse Michelini tärnidega pärjatud restoranis õhtustamas, elatakse juba kooski. Mees hakkab õppima eesti keelt. Kuni saabuvad eksamitulemused. Armukadedusega pikitud lugu ei tõota midagi head ja ma tahaksin siinkohal kangesti lõpu ära rääkida, aga nii ei oleks ilus.

Mae näeb "Luule, ametnikus" seda, mis juhtub enamiku normaalsete inimestega, kui nad satuvad "karpi":

"No umbes samamoodi võiks enamik normaalseid inimesi mu meelest tunda, kui nad sinna klaasi, betooni ja metalli vahele surutaks. Sellistele inimestele pole vahet, kas see on Brüssel, Tallinn või Kapa-Kohila... kammitsad jäävad ju ikka samaks. See on vaba ja loomingulise hinge surumine rangelt piiritletud karpi, nii otseselt kui ka piltlikult väljendudes."

Minu jaoks on selline tõlgendusvõimalus natuke liiga kaugele minev. Minu jaoks kerkis olmelisus ehk liigagi tugevalt esile, üldistamisele jäeti liiga vähe ruumi. Kokkuvõttes on "Luule, ametnik" siiski korralik raamat, mis räägib sõltuvalt lugeja isiklikust kogemusest lihtsalt erinevat juttu. Aga oluline on, et räägib.

1 kommentaar: