Hispaania nüüdiskirjanduse paremikust eestindatakse üksteise järel raamatuid, mis on vähemal või rohkemal määral raamatutest. Nii ka Javier Maríase "Oxfordi romaan". Ja nagu mitme eelmisegi "Moodsa aja" sarja raamatu puhul köitis "Oxfordi romaan" mu tähelepanu kõigepealt kaanekujundusega. Vanade paksude raamatute seljad lasid haista vanade raamatute lõhna ja vihjasid truult inglismaalikule vanale. See raamat peab olema Oxfordist kui vanast ülikoolilinnast koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Ja nii ongi. Alapealkiri või ka alternatiivne pealkiri on "Kõik hinged".
Järelemõelduna on raamjutustus lihtsalt sellest, kuidas Oxfordis viibiv hispaanlasest külalisprofessor armub kolleegi võluvasse abikaasasse ja kuidas neist saavad armukesed. Suhet tuleb varjata, kuid naispool ei näi varjamise nimel eriti pingutavat. Miks peakski? Armusuhted on selles kogukonnas nii tavalised, et vaid võõrad ei valda seda kunsti nagu muu seas. Teisipidi vaadates on "Oxfordi romaan" hispaania kirjanduse õppejõu Oxfordis veedetud aja päevik. Töö kõrvale mahub ülikoolielu mitteametlikum ja traditsiooniline osa, aga ka kiindumine vanaraamatupoodide riiulitesse, kinnismõtted reaalsete ja ebareaalsete inimeste ja inimhingede ümber.
Tuleb nõustuda nendega, kes ütlevad, et "Oxfordi romaan" ei ole kerge suvelugemine. See raamat eeldab süvenemist, aga veelgi enam vast seda, et mõte liiguks ja lendleks vabalt Oxfordi kohal ringi, jälgiks heatahtlikult kõrvalt ülikoolilinna vaimu tegemisi. Kaasa mõtlemata ei saa seda kuidagi teha. Näiteks kordab Marías mitmel korral peategelase aknast avaneva vaatepildi kirjeldust: akna all müüb üks tüdruk lilli; hommikuti tõstab mees kauba auto pealt maha ja õhtul korjab jälle kõik kokku. Nii lihtne nende elu ongi. Ühel päeval leiab peategelase korterisse tee keegi kirjandusfanaatik, neile mõlemale huvipakkuva autori seltsi liige. Kuidas leiavad ükskteist inimesed, kellel ei ole näiliselt midagi ühist ega võimalustki kokku sattuda?
Kellele kummituslikkus meeldib, sellele meeldib tõenäoliselt ka see romaan. Kui juba, siis juba - ja seetõttu eelistanuks mina kõike pisut teravamas kastmes. Tavamõistes teistsuguse maailma kirjeldamine ja kajastamine pakub vaheldust, ent kokkuvõttes selline päevikulaadsus häiris. Peategelane naaseb hispaaniasse, abiellub ja saab lapse, aga on millegipärast endiselt mõtetes Oxfordis. Liiga kaalutletud ja pragmaatilised tundusid tema edasised otsused, ometi on ilmselge, et Oxfordist oli aeg lahkuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar