neljapäev, 6. detsember 2012

Eestlanna Pariisis

"Eestlanna Pariisis" oli CinEasti filmifestivali avafilm ja pälvis seetõttu festivalil suuremat tähelepanu. Päris kõik soovijad ei mahtunud vist saaligi. Teisalt oli sellise seansi ajal saalis istuda omamoodi tore antropoloogiline kogemus. Kui keegi filmi ajal kusagil seljataga naeris, leidsin end mõtlemast, et huvitav, kas need naerjad on eestlased või välismaalased ... Päris mitu korda jõudsin tõdemuseni, et Eestis vaataksin seda filmi vististi hoopis teise pilguga. Praegu jõudis minuni kinolinalt croissant'i lõhn ja Pariis oli ikka tuntavalt lähemal ja reaalsem, kui olnuks võib-olla Eestis kinosaalis istudes.

Selle filmiga assotsieerus mul muu hulgas prantslaste möödunudaastane menufilm "1+1" ehk "Intouchables". Eks ikka peaosas olnud paari pärast (Frida - Jeanne Moreau ja Anne - Laine Mägi), kellest esimene kehastab suurema osa elust Pariisis elanud rikast eestlannat, kes ei saa üksi enam hakkama, ja teine äsja voodihaige ema matnud teist eestlannat, sedapuhku Eestist, kes saab ootamatu tööpakkumise minna Pariisi seda rikast eestlannat hooldama. Jää kahe naise vahel sulab aeglaselt, ent vargsi hakkab Anne hingama Pariisi-elu nagu värsket õhku. Õhtutuledes Eiffeli torni nägemine on võrreldav nirvaanaga ning maailm oma mitmekesisuses ja keerulisuses avaneb Anne vaateulatuses ja kuuldekauguses.

Ma ei ole täpne, küll aga väga subjektiivne, väites, et väiksest kaugest Eestist, külmalt Põhjamaalt armastuse linna sattumine võib tekitada tõepoolest tunde, et elu algab justkui otsast peale. Selline kergelt sümfooniline on kogu filmi meeleolu. Eestifilmilikult aeglane ja mõne vaataja arvates stsenaariumi poolest nõrk.

Teisalt on helgus petlik, sest taamal on ju lugu üksindusest. Frida oli suurema osa elust elanud kaugel võõral maal ja hoidis kapisügavuses ilusamaid mälestusi. Habras side Eestiga oli millegipärast purunenud. Võib-olla proovis ta sellest iga hinna eest vabaneda, unustades keelegi? Võib-olla oli see tema viis igatsusega toime tulla? Vaieldav koht on filmis teiste Pariisi-eestlaste külaskäik. Näitlejate mäng on amatöörlik, aga samas saab kiiresti selgeks, et väliseestlaste kogukonnad ei ole olnud kaugeltki nii sõbralikud ja ühtsed, nagu kodumaal tekkinud illusioonist järeldada saaks. Anne elu, mis koosnes aastaid vaid haige emaga olemisest, on olnud sama üksildane. Tundmatu võõras kultuuriruum ei tee midagi lihtsamaks, süvendab ennekõige veendumust, et inimene on väga väike ja nõrk.

Frida tunneb kõrkusest hoolimata ära inimlikkuse hindamatuse. Läbinisti päriseestlane Anne taasavab talle ukse maailma, mis on vaba illusioonidest ja pettustest, kuid mis ei ole ometi veatu.

"Eestlanna Pariisis" puhul mõjubki lummavalt filmi südamlikkus ja režissööri isiklikkus, vahetus. Ma ei oska seda võtta eraldiseisva filmina. Näen selles kellegi lugu, päriselu. Ja see ei lase olla objektiivne.

1 kommentaar: