"Seenelkäik" - juba kaks korda vaadatud

"Seenelkäiku" olen ma nüüd vaadanud kaks korda. Nendest üks kord Kesk- ja Ida-Euroopa filmifestivalil CinEast, kus film võitis publikupreemia. Võib ju olla, et eestlastest vaatajail oli selle publikupreemia määramisel oma kallutav osa, ent tuttav lätlanna ütles pärast filmi lõppu samuti tunnustavalt: "Äge film!" On jah äge, nagu väga sageli juhtub millegagi, mida on tehtud ilmselge naudinguga. Väike vint keeratakse peale ning piir nalja ja tõsise vahel hägustub. "Seenelkäik" tundub olevat just selline naudinguga tehtud asi. Vaataja võib seal näha nii valusat osatamist, väljanaermist kui ka sõbralikku tögamist. Korra vaatad, on hirmus naljakas, teist korda vaatad, on päris kurb. Või vastupidi.

See on üle pika aja jälle film, mis tundub olevat hakanud omaette elu elama. Valge kampsun on omandanud teatud kontekstis vabanduskampsiku tähenduse ja Raivo E. Tamme kehastatud peategelasest poliitik Aadu Kägust on saanud nn poliitbroileri võrdkuju. "Seenelkäik" on algusest lõpuni nüansitihe vaatamine. Igaüks leiab midagi. Isegi lapsed ja noored. Minu hilisteismeline ütles, et see on tema arvates parim Eesti film. Üks teine, natuke noorem laps kui minu hilisteismeline, hindas "Seenelkäiku" "1+1" Eesti variandi vääriliseks. Mina küll sellise paralleeli peale ei tulnud, aga nagu öeldud, naerutaja on "Seenelkäik" kindlasti ja lihtsuse kaudu tegelikult geniaalne film.

Mainitud välismaisel festivalil räägiti sissejuhatuseks, et seenel käimine on midagi niisugust, mida Ida- ja Põhja-Euroopas ikka sügisel tehakse ja millest on lõuna- ja lääneeurooplastel võib-olla keeruline aru saada. Kohalik kinnitas seepeale, et seenelkäik on neilgi juba au sisse tõusnud ja et tema olevat terve hommikupooliku metsas veetnud. Seenelkäiguga sõna otseses mõttes ei ole filmil "Seenelkäik" just palju pistmist, aga võib-olla on meie lootused reaalselt Oscarile kandideerida nõndaviisi suuremad, kui loota julgeme. Sellist seenel käimist harrastatakse vähemal või rohkemal määral Lääne-Euroopaski, ja kaldun arvama, et eriti Lõuna-Euroopas. Filmis saab kõik alguse jah seenemetsa minemisest, ent see on partei juhtkonnaga kooskõlastatud ettevõtmine, mis peaks toimuma metsas, kuhu üks õige seeneline ei lähe. Õige (Eesti) seeneline tahab käia seenel metsas, mida väga vähesed teavad. Selles filmis ei juhtu vist mitte midagi plaanipäraselt. Aadu Kägu partei suhtekorraldajad peavad ühte jama teise järel lahendama. Kõik hakkab kangesti Veerpalu juhtumit meenutama. Paradoksaalselt meenub aga juba "Seenelkäik", kui mõni aeg hiljem Kristen Michal televisioonis valges kampsunis esineb.

Kontrastsus, mis tekib looduse ja moodsa maailma vastandumisel, on muljerikas. Sügisene (seene)mets on eestilik ja puhas. Tallinna vaated mõjuvad vastandina aga suurlinnalikult. Inimene jääb looduses hätta. Niisamuti nagu suudab "suur mölakas" muusik Zäk vaid laval jõudu demonstreerida, lihtsa maainimesega kohtumise hirmus väriseb ta vaid autos, lukustatud uste vahel.

Omaette väärt on filmi viimased stseenid pressikonverentsi ettevalmistamisest ja pressikonverentsist endast. Sealne ülevõimendatus ei anna küll põhjust millekski muuks kui südamest naermiseks. Sõjakad ajakirjanikud leebuvad kiiresti (ühe erandiga, kes Zäki naljade peale demonstratiivselt püsti tõuseb, pastaka nurka viskab ja ruumist välja marsib) ning järgmise päeva ajalehtede kaanelugu kannab pealkirja "Vaprus päästis kindlast surmast". Kamoon! Aga see müüb. Olgugi et Aadu Kägu isamaalisusest nõretav monoloog, milles ta võrdleb oma metsa eksimist vabadussõjas võitlejate üleelamistega ja räägib, kuidas ta pimedas hirmuäratavas metsas mõtles, et need puud olid kunagi väikesed ..., oli kõige ehedam päheõpitud teksti ettelugemise näide. Pole midagi halba öelda, sest Raivo E. Tamm on niisuguse teksti rääkimisel kordi osavam kui meie tipp-poliitikud.

Ikkagi, nalja saab kõvasti, kuigi kurb on natuke ka. Võimu ja vaimu või hoopis vaimukuse ja vaimuhaiguse sümfoonia, mis räägib loo sellest, et looduse vastu me ikka ei saa, kuigi usume, et saame, ja kugi tahame nii väga.