"Kuninglik armulugu" esilinastus äsja, märtsi lõpus Berliini Filmifestivalil ja võitis stsenaariumi ning meespeaosa eest Hõbekaru. Ligi 2,5tunnise filmi puhul on alati oht, et algus või lõpp või ... venib. Selle filmi puhul aeg vaatamise ajal lausa lendas. Sisu oma korrektsuses ja pretensioonituses tegi filmile omakorda veel ühe teene - taasäratas minus huvi selle aja Põhjamaade ajaloo vastu. Lugesin hiljuti Laxnessi "Islandi kella", aga muud raamatud tulid vahele ja see rändas teadmata ajaks riiulisse, kuigi tundus olevat hea. Peab uuesti kätte võtma. Meespeaosa eest sai Hõbekaru kuningat mänginud Mikkel Boe Følsgaard. Hullumeelse kehastamine tuleb tal suurepäraselt välja. Kuninga osa seejuures niisamuti. Ja oi kui kahju mul temast oli, kui ta sellele saatuslikule paberile filmis alla kirjutas.
Filmi võtmetegelane on siiski sakslasest arst dr Johann Struensee, kellest saab Christian VII ihuarst viimase Saksamaal viibimise ajal ja kes saabub valgustuslikust Euroopast Taani. Kuninga nõrkus laseb tal reformida ja kiiresti murrab ta ka kuninganna vastuseisu. Temast saab kuninganna armuke. Tema ideid rakendatakse järjepanu, kuni inimliku kadeduse ja ühiskondliku positsiooni kaotamise hirmu tõttu tekib tal üha enam vaenlasi. "Kuninglik armulugu" on Taani lugu, kuigi võiks olla mis tahes riigi lugu. Põhjalikkuse pärast ja vajaduse pärast talletada momente riigi ajaloos, mis pöördelisuse pärast talletamist väärivad. Struensee oli valgustaja, kelle saatus oli surm pea maharaiumise läbi. Tõusule järgneb langus, ent midagi on lootusetult muutunud ja uus tõus tuleb suurem.
Kuninganna Caroline Mathilde rollis on Alicia Vikander. Ta tundus algul väga noor, aga ta ju oligi noor - abielludes ja kuningannaks saades viieteistkümneaastane. Teisalt jällegi oli ta oma nooruse kohta väga palju lugenud ja silmapaistvalt andekas. Caroline Mathilde kuju peegeldab selles filmis imehästi 18. sajandi aadlike silmaringi ja mõtlemisvõimet, kuigi näiteks seesama Walesi printsess polnud enne abiellumist Inglismaalt välja saanud. Taanis nähtu ja kogetu jahmatas teda esialgu kõvasti, kuid ta kogus end kiiresti ja seadis eesmärgiks täita kuninglik kohustus, s.t sünnitada troonipärija.
Tõetruu ajalooline kostüümidraama, kus kostüümidest palju olulisem on sisu ja haarav stsenaarium, ning muidugi kolm võrdselt tugevat ja silmapaistvat peaosa. Nagu öeldud, minus tärkas taas igatsus selle aja ja nende inimeste üle mõelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar