Kõik seitse lainet

Järgedega kipub minema nii, et esimese raamatu värskust sealt enam ei leia. Selles mõttes pole Daniel Glattaueri "Kõik seitse lainet" erand. Aga nagu niisuguste raamatute puhul ikka, ei võta arvatavasti ükski esimese osa fänn minu või kellegi teise soovitust või mittesoovitust tõsiselt ja loeb teisegi raamatu truult läbi. Kindlasti lugege! Esimene raamat lõppes nii põneva koha peal. Ja Leo ei tea, et Emmi ei tea. Kõrvaltvaataja ehk lugeja mõistab juba ammu, et need kaks inimest kuuluvad teineteisele. Järelikult peab lugemist jätkama.

Emmi ja Leo kirjavahetus jätkub "Kõigis seitsmes laineski", kuid Emmi ja Leo kokkusaamine rikub ära esimeses raamatus ("Hea põhjatuule vastu") pidevalt tajutava liblikad-lendavad-kõhus-tunde. Nende suhe liigub niiviisi justkui uuele tasandile ja selle valguses näib Leo kui vaba ja vallalise mehe soov Pamelaga kooselu proovida veelgi ebausutavam kui Emma kohati liiga närviline ja hüsteeriline olek. Mida Emma ootab? Miks ta mängib? Ma ei tea, kust ma hiljuti lugesin ja kas see oli kirjutatud sellesama raamatu kohta, aga igatahes kirjutas keegi, et elu oleks palju lihtsam, kui inimesed räägiksid omavahel. Eee ... rääkimisega on minu arvates nii ja naa. Rääkimisest on abi, kui tahetakse kuulata ja kui ollakse nii-öelda samal lainepikkusel. Emmi ja Leo ei ole samal lainepikkusel. Just sellepärast ei saanud nende suhtest pärisasja esimeses raamatus ja samal põhjusel jätkub lugu palava pudrukausi ümber nüüdki.

Jälle vaid kahe inimese kirju sisaldav romaan muudab sellest kirjutamise ja rääkimise keeruliseks. See on omamoodi dialoog, mille vahelt on välja lõigatud kõik kirjeldused ja jutustavad lõigud. Lugeja peab toetuma täpselt sellele, mida üks kirjutades teisele avaldab. Mind üllatas jälle see, kuidas autor on suutnud mehe ja naise kirjutamisstiili erinevusi tabada. Originaalis oleks võib-olla tuntavamgi, aga tõlge on ka väga hea. Et "armastajad" on pigem keskealised, kirjutatakse korralike lausetega, ei kasutata emotikone ega valita mõnd kiiremat ja mugavamat suhtluskanalit. Meilikirjavahetus tundub lausa vanamoeline, kui niiviisi mõelda. Mistarvis neid meile veel välja trükitakse? Armas ikkagi, sest ka nii võib armastus alata ja jätkudagi. Kuni ühel päeval avastatakse, et võiks isegi sagedamini kirjutada ...

Lugemini läheb kiiresti ja olgugi et pisut-pisut vähem närvikõdi tekitav ja pisut-pisut rohkem argipäevaselt mõjuv, on "Kõik seitse lainet" ikkagi väga hea raamat.