pühapäev, 20. veebruar 2011

Kuninga kõne

Mina usun küll, et "Kuninga kõne" riisub tänavu Oscarite jagamisel koore. Mul puudub õigupoolest võrdlusalus, aga raske on kujutleda, et mõni teine film võiks olla veel parema stsenaariumiga või et Colin Firthile oleks vastast. Pealegi hästi tehtud ajaloofilmid lähevad enamasti nii lihtsatele vaatajatele kui ka kriitikutele.

1930. aastate Inglismaad kujutatakse väga tõetruult. Aga mitte ainult filmi põhiliin ei ole hästi jutustatud, vaid ka kõrvalliinid on kaalukad. Näiteks jäin ma filmi vaatamise ajal sügavalt mõtlema jälle Hitleri üle. Mida tunneb praegu sakslane, kui Teise maailmasõja eelõhtut meenutades jälle neid kaadreid Hitlerist näidatakse? Võib-olla on aeg praeguseks need haavad ära parandanud, aga veel kümmekond aastat tagasi maksid nad sõja kaotamise eest lõivu küll. Ja mitte ainult sõja kaotamise eest, ikka selle fašismiterrori eest.

Colin Firthi kehastatud George VI tõuseb troonile ainult sellepärast, et troonipärija loobub troonist. Uue kuninga lapsepõlve varjutavad hingelised traumad, mille tõttu tal on tõsine kõnehäire. Ta kogeleb, ei suuda sisuliselt rohkem kui paar-kolm sõna järjest öelda. Fakt faktiks, aga veelgi olulisem on, kuidas Colin Firth tulevase kuninga kogelemist jäljendab. Perfektne! Teiseks säravaks rollilahenduseks on Geoffrey Rushi logopeed, kelle puhul selgub hoopis, et polegi koolitatud logopeed, vaid asjaarmastaja. Nii et peaosa kõrval on siin veel ka äärmiselt tugev kõrvalosa.

Tulevast kuninganna Elizabethi mängib Helena Bonham Carter. Väga hästi mängib temagi. Aga üldiselt tundub, et nende kahe mehe sära taustal saavad selles filmis kõik särada. Seda enam, et suur osa filmist koosneb ju kuninga ja logopeedi dialoogist, mille taustal areneb välja siiras kahe mehe sõprus.

"Kuninga kõne" on hingega film, täpselt niisugune, nagu mulle meeldib. Ei mingeid eriefekte, aga väga-väga kõvasti kaasa elama panev. See on film inimlikkusest, võimust ja armastusest. Intelligentsusest ka. Selle viimase vastupidine näide on just need Hitleri-stseenid. Ega ma ei teagi, miks mulle Hitler nii kõvasti ette jäi ... Võib-olla tähtsustan seda osa filmist üle? Tundub lihtsalt, et see näitab eriti võimsalt, kuidas karm kord kammisteb inimesi. Soovitan "Kuninga kõnet" kindlasti vaadata!

1 kommentaar:

  1. ''Eriefekte'' vaataja tähelepanu koondamiseks oli tõepoolest vähe, täpsemalt üks, kuid sellest täielikult piisas. Suures osas filmi kestusest oli fookus eriti kitsaks seatud ning seeläbi paistis mõnusa sooja valguse udukoguna kõik, mis põhitegevusest natukenegi kaugemal või lähemal asetses või liikus.

    VastaKustuta