Ei saa ma ikka ilma prantsuse keelt kuulmata. :) Mis siis, et belglaste filmis. Vendade Dardenne'ide film "Lorna vaikimine" (Le silence de Lorna) meeldis mulle väga!
Film räägib noorest albaanlannast, kes on "european dream'i" täitmise nimel valmis abielluma narkosõltlasega. See on kiire ja lihtne võimalus Belgia kodakondsuse saamiseks. See osutub võimalikuks muidugi ainult kogenud ja pädevate abiliste toel. Ja kui kodakondsus käes, peaks temast saama omakorda fiktiivne abikaasa ühele venelasele, et viimane saaks kiiresti kodakondsuse. Narkomaan peaks enne surema ... Peategelane ehk Lorna mängib seda mängu, vaikib ja püüab, kuni jääb rasedaks.
Postimehes ilmunud arvustuse pealkiri oli "Mis sest, et narkar, ikkagi inimene!". Ja hoolimata sellest, et keegi kommenteeris seda pealkirja, jätkates loetelu muudegi eluheidikutega, annab selline pealkiri filmi teema ülimalt täpselt edasi. Narkosõltuvuse kõrval on tohutult sõltuvusi. Sageli tahtmatult. Või kas keegi üldse tahab tahtlikult mingi pahe küüsi langeda? Mis ajab inimest vaesest Euroopa riigist Brüsselisse, lootuses seal paremat elu näha? Või mis ajab aafriklast Ameerikasse või Prantsusmaale? Või miks on vene mafioosol vaja Belgia kodakondsust? Ja miks on Fabio-sugustel tüüpidel vaja raha?
Kõige tähtsam küsimus on ikkagi, et miks peab keegi tegema seda, mida keegi teine ütleb, mitte seda, mida ise tahaks teha? Kuni leiame end kollaste puulehtedega kaetud metsaaluselt ja pimedast hurtsikust, kus jääb soojendama soe elus tuli.
Film sai 2008. aastal Cannes'i festivalil auhinna parima stsenaariumi eest ja peale selle veel ka Euroopa Parlamendi LUX filmiauhinna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar