Mind on hakanud tüütama need minajutustajaga kahe ajatasandiga filmid, aga see tehnika on vist hetketrend. "Milk" on üks viimastest parima filmi tiitlit jahtinud Oscari-kandidaadist ja just eelmainitu mõttes ei erine see film kuidagi ei "Rentslimiljonärist" ega "Benjamin Buttonist".
"Milk" põhineb tõsielul ja arvestades, et 1970. aastad on praegu kuidagi eriti moes, pole üldse imestada, miks see film originaalstsenaariumi eest Oscari võitis. Teine võidetud Oscar läks Sean Pennile peaosa eest.
Mulle meeldis Sean Penni mäng küll, kuid kui ma selles filmis mängimise eest kellelegi Oscari oleksin andnud, siis oleks see olnud kõrvalosa mänginud James Franco. Nägin teda vist esimest korda, aga alates esimesest stseenist mõjus ta niivõrd eriliselt, et kõrvalosa oligi suureks mängitud. Peaosa puhul on ju reeglina kasutada terve film, pealegi kõige halvemalgi juhul lõpuks ikkagi juba harjutakse rollitäitjaga.
Film on hea, aga minu jaoks oli psühholoogiline tasand liiga õhuke. Lõppkokkuvõttes ei mõelnud ma pärast enam millegi üle pikemalt järele. Ilmselt on praeguseks geiteemat ja muid vähemuste probleeme nii mitu korda põhjalikult lahatud, et filmi tulekski võtta kui omamoodi ajaloolist dokumenti, mitte kui sügavamõttelist kunstiteost. Paari koha peal meenus ka raamat "Middlesex", mille põhjal annaks minu arvates teha palju sügavam film. Samas ega ma näiteks ei teadnud varem, miks homoparaadid on üldse alguse saanud.
Veel kord, film on tõesti väärt vaatamist, aga pikavõitu. Selle jällegi korvab popkornivaba Sõpruse kinosaal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar