Ian McEwan on minu meelest üks mõjusamaid kaasaegseid briti kirjanikke. Õnneks on tema teoseid arvestataval hulgal ka eesti keelde tõlgitud ja õnneks on "Lepituse" tõlkinud Anne Lange, üks parimaid eesti tõlkijaid.Lisaks on tore tõdeda, et kirjastus Huma on leidnud sarjale, milles "Lepitus" ilmunud on, imetabava nime: "Huma väärtraamat".
Raske seletada, aga millegipärast ei edenenud "Lepituse" lugemine mul nii kiiresti, nagu oleks võinud arvata ühe hästikirjutatud, hea sisuga ja imelise tõlkega raamatu puhul. Lugesin kaks kolmandikku üsna kiiresti läbi ja siis jäi raamat paariks kuuks öökapisahtlisse ootama. Võib-olla segas mind film, mida olin enne raamatu lugemist vaadata jõudnud. Sest film on väga hea.
Raamatu tekst voolab nagu muusika, mõnikord valdab füüsiliselt haiget saamise tunne ja mõnikord see tunne, kui liblikad kõhus lendama hakkavad. Ah, ma ei oska niikuinii nii hästi ...
"Lepitus" kandideeris 2001. aastal Bookerile ning pälvis 2003. aastal USA mainekaima kirjandusauhinna (National Book Critics Circle Award).
Mind lugedes lausa häiris, et oli liiga filmilik... Ja ma usun, et kogu see perspektiivide vahetumine ja kronoloogiline "lappimine" jääb filmiversioonist justkui välja (ma pole filmi näinud, aga ega julgegi vaadata. Vaatasin youtube'ist üht-teist sealt). Raamatu puhul ei ole ju jutustajat või peategelast, kuniks see lõpuks selgub või välja tuleb...
VastaKustuta