Ühest ajastust saab rääkida väga erinevalt. Igaühel on oma tõde. Kiur Aarma ja Jaak Kilmi on minu eakaaslased ja nende tehtud mängulises dokumentaalfilmis "Disko ja tuumasõda" on mulle tuttavat ja nostalgitsema panevat palju-palju rohkem kui näiteks Mihkel Raua raamatus "Musta pori näkku". Olgugi et mõlemas teoses ei saa näiteks punkaritest üle ega ümber. Kusjuures ma ei ole põhjaeestlane ega tallinlane ja ühtki Tallinna-sugulast mul ka polnud, kes oleks "Dallast" posti teel vahendanud. Aga millegipärast mäletan räägitavat nendest rikkalikest välismaa toidupoodides olevatest lihalettidest.
"Disko ja tuumasõda" jookseb praegu nii Sõpruses kui ka Coca-Cola Plazas. Ja see on tõesti väärt vaatamine! Ajaloolisi pilte ja filmikaadreid rikastavad kodu- ja välismaiste inimeste analüütilised arutelud ja meenutused. Film tavaliste inimeste elust.
Filmi parim stseen on see, kui pärast "Emmanuelle'i" vaatamist süttivad Õismäe rõdudel sigariotsad. Öö oleks nagu jaaniusse täis. :)
Trash Can Dance avaldas oma blogis arvamust juba enne esilinastust. Täitsa tabavalt ütleb, et tegu on "... filmiga mida pole häbi oma välismaalastest sõpradele soovitada, märgid nagu Knight Rider, Dallas ja Emmanuelle on kõigile tuttavad ja kui lisaks pakutakse veel faktipõhist ajaloodokki, siis saa film ühtegi jänkit ega japsi ükskõikseks jätta. Üle hulga aja Hea Eesti Film aga dokumentaalid ja animatsioon ongi ju alati meie tugevaim külg olnud."
Jumaldan absurdi ja ajastu absurd oli selles toredas filmis hästi välja toodud. Kohati mulle küll tundus, et ehk ei peaks nii valjult naerma, aga elu ja aeg olid siis ju võrdlemisi tragikoomilised - ja eks tegijad ise ka ju naersid.
VastaKustutaMulle meeldis ka Liisi Eesmaa kostüümitöö - mustrite kangaste ja detailide vaimustav autentsus! Täpselt õige flanellsärk, prillid, ja spordisärgi trükipilt! Kas polnud?!
Jah, ajastu absurdsus on selles filmis tõesti ülimalt hästi välja toodud. Ma siiamaani kõõksun mõne koha peale mõeldes naerda.
VastaKustuta