NO-teater oktoobris Vilniuses

15. oktoobril 2010 kell 19.00 saab Vilniuses Sirenose teatrifestivali raames vaadata Teater NO99 lavastust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele".

Nädalavahetus Pariisis ja Londonis

Augusti viimane nädalavahetus möödus mitmes mõttes ägedalt. Air France tegi suvel reklaamlende Pariisist Londonisse. Piletihind oli üliodav, aga lennuk üliäge - maailma suurim reisilennuk A380, mis paar päeva tagasi Helsingiski mõnetunnise peatuse tegi. Kuna mu poja suurim unistus on olnud lennata kahekorruselise lennukiga, siis mõtlesimegi, et teeme lastele kingituse ja endale ka kingituse, sest mida sa hing veel ühest nädalavahetusest tahta oskad, kui sellesse mahub korraga nii Pariis kui ka London. Viimane neist on mu meelest niikuinii maailma ilusaim linn.

Pariisi sõitsime reedel autoga ja pärastlõunase aja veetmiseks seal ei olnud esiotsa ühtki plaani. Plaan tekkis ootamatult siis, kui hakkasime hotellist välja minema, et linna minna. Selgus, et Versailles' loss on vaid 30-minutilise autosõidu kaugusel. Mõte, mis oli mind mitu korda varemgi külastanud, sai teoks. Sõitsime Versailles'sse.

Versailles' linn on väga-väga ilus, just selline ehtprantsaslik. Ja Versailles' loss on tõepoolest hirmsuur. Olin küll pilte varem vaadanud, aga päriselt ei oleks iialgi kujutlenud, et see nii suur on. Mastaapsust lisab tohutu aed, millesarnast ei ole arvatavasti mitte kusagil. Paari-kolme seal veedetud tunni jooksul jõudsime tegelikult läbi käia ainult lossi, aiale heitsime üsna põgusa pilgu, sest turiste aias ringi vedavad bussid olid meie aeda jõudmise hetkeks sõitmise lõpetanud ja lihtsalt kilomeetrite viisi jalutada enam ei jaksanud. Versailles' lossi- ja pargiansambel on ju Euroopa suurim. 357 peegliga maailmakuulus peeglisaal on tõepoolest vaatamisväärsus, kuid ka ülejäänud loss on enam kui muljetavaldav. Lugematul hulgal maale juhtisid meid läbi lossi ja olid nagu piltgiid läbi Prantsusmaa ajaloo alates Päikesekuningast ja lõpetades Napoleoniga. Need kaks suurt juhti jäid maalidelt enim meelde. Tuleb veel kord tagasi minna, sest aed on alles avastamata.

Järgmisel hommikul siirdusime lennukile. Seda, et A380 on ülisuur, on tunda nii väljast kui ka seest, pealeminekuks kasutatakse kahte väravat. See kiirendab arvatavasti päris kõvasti pooletuhande reisija paigutamist lennukis. Kuna tegemist oli reklaamlennuga, lubati sisemust lahkesti uudistada ka. Üldiselt muidugi lennuk nagu lennuk ikka, aga õhkutõusmisel ja maandumisel oli tunne, nagu lendaks majaga. Seda nii alumisel kui ka ülemisel korrusel istudes. Londonist tagasi lennates istusime nimelt ülemisel korrusel.

Londonis jalutasime seekord ainult veidikene kesklinnas ringi ja veetsime aega Oxford Streetil. Aga juba Londoni õhust piisab, et akud laetud saaksid.

Lev Tolstoi viimane jaam

Tahtsin "Viimast jaama" (The Last Station) näha ühel põhjusel, oma ühe lemmiku James McAvoy pärast. Film jookseb siin sellises kinos, kus näidatakse kas päris väärtfilme või väärtuslikumaid Hollywoodi filme. See ei ole üldse Hollywoodi film, vaid hoopis Inglismaa, Saksamaa, Venemaa ühistöö.

Sisusse ma ei süvenenud enne üldse. Sestap oli päris tore saalis istudes avastada, et see on ajalooline film Lev Tolstoi viimastest päevadest. Natuke nagu kostüümidraama, aga eelkõige armastusfilm, mille viimastel minutitel nutsin lahinal.

Võrratu rolli teeb Helen Mirren, kes kehastab Sofia Tolstojat. Vana naist, kes on ühest küljest oma mehe "karjääri" ja egotsentrilisuse pärast palju kannatanud, kuid teisest küljest teab väga täpselt, milline on tema positsioon ja kus on tema koht. Ta on arvatavasti ainus inimene, kes Lev Tolstoid mõistab. Tema on see, kes mõistab, et tema mees ei pea midagi sellest, kui enda häält saab grammofoniplaadilt kuulata. Aga ta on ka ääretult kirglik, kellel on oma mehega seljataga imelised nelikümmend aastat.

Tolstoi (Christopher Plummer) tundub olevat väsinud nii elust kui ka oma naisest. Valus on vaadata, kuidas ta otsustab senise elu seljataha jätta ja ära minna. Ja veel valusam on näha sellest faktist teada saavat hulluvat naist ... Kirjanik sõidab auruveduri jõul liikuva rongiga lõunasse, aga haigestub. Reis jääb katki. Naine järgneb mehele, sest tema leiab, et mees kuulub temale, mitte maailmale.

James McAvoy mängib Tolstoi viimast sekretäri Valentin Bulgakovit, kes on alguses lummatud üksnes sellest, mida vanameister on kunagi kirja pannud. Üllatavalt kiiresti hakkab ta elust rohkem taipama, alates sellest, et Tolstoide peres ei ole kõik üldse mitte ideaalne, ja lõpetades esimest korda elus armastuse kogemisega. Partneriks on talle valitud nooruke Maša, keda kehastab Kerry Condor. Armas iirlanna, kes mängib noore vene tüdruku vääriliselt välja küll.

Ja muidugi kaadrid Venemaa loodusest. Mitte kusagil mujal maailmas ei ole vist selliseid kaasikuid. Igatahes mida rohkem ma sellest filmist mõtlen, seda enam see mulle meeldima hakkab.

Tõlkepärl: Boris Viani "Päevade vaht"

Ostsin Boris Viani "Päevade vahu" siis, kui see eesti keeles 2001. aastal 20. sajandi klassika sarjas ilmus. Ei mäleta enam, kas sellest kirjutati omal ajal palju, aga millegipärast olen alati teadnud, et tegemist on väga hea raamatuga. Ja millegipärast ei olnud ma seda raamatut siiski enne tänavust suve riiulist lugemiseks võtnud. Ükskõik. Nüüd tean, et see on üks vapustavama keelekasutusega raamatuid!

Tõlkija Ervin Bernhardt on ilmselt kurja vaeva näinud, et Viani sõnamängud ja mõttekäigud eesti keeles niiviisi kõlama panna. See on tal tõepoolest nauditavalt õnnestunud. Ei imestaks, kui tõlge oleks originaalist parem. Jean-Paul Sartre on Jean-Sol Partre arvatavasti juba autoril, kuid peale nimede on ju Viani mõttekäigudki täitsa pöörased. Üsna lühikesed peatükid on mõttetihedad ja hästi värvikad, rääkides äärmiselt ilmekalt sellest, kui lühike on elu.

"Päevade vaht" on korralik lineaarselt kulgev lugu. Raamatu peamine liin on jõuka noormehe ja ilusa tüdruku armastuslugu, mis võtab kurva pöörde, kui tüdrukul leitakse kopsust vesiroos. Jõuka noormehe mitte nii jõukas sõber on lootusetu Jean-Sol Partre'i fanaatik, kellel ei ole muuks peale Partre'i loomingu ja asjade raha ja aega. Kogu seltskonnast tundub olevat kahe jalaga maa peal ja teadvat oma kohta kokk, kelle tõekspidamised näivad alguses veidrad, kuid kes jääb tänu sellele raamatu viimaste lehekülgedeni iseendaks.

"Päevade vahtu" on nimetatud "nüüdisaja kõige südantlõhestavamaks armastusromaaniks". Seda ta kahtlemata ka on ja õigupoolest peitub raamatu headus selles, et lõpp läheb päris karmiks kätte. Ei ole mingi roosa armastuslugu, vaid kõige uskumatumal moel (enese)kontrolli ja elu üle kontrolli kaotamise lugu.

Ma ei ole lugenud Jean-Paul Sartre'i "Iiveldust", aga nüüd tahaks küll kangesti. "Päevade vahus" viidatakse sellele korduvalt küll otseselt ja arvatavasti veel rohkem kaudselt.

Von Krahli Teater Trondheimis ja Ugala New Yorgis

21.-26. septembrini 2010 toimub Norras Trondheimis rahvusvaheline lavakunstifestival Bastard. Sellel festivalil esineb ka Von Krahli Teater lavastusega "PostUganda". "PostUgandat" mängitakse:
23. septembril kell 20.00 ja
24. septembril kell 17.30.

1. ja 2. oktoobril 2010 mängitakse New Yorgi Eesti Majas Ugala teatri etendust "Kogujad".

***

Ja 6.-12. septembrini 2010 on Tartus DRAAMA 2010. :) Mõni päev tagasi tulid Piletilevisse müügile lisapiletid.

Daniel Kehlmann ja kuulsus

Mulle ei meeldinud eriti "Kivist külaliste" etendus Viinistul, aga selle lõpukaadrite (just kaadrite, sest seinal jooksis videopildina pikk saksa kirjanike loetelu) ajal rõõmustasin siiralt, kui (vist) viimase nimena seisis seal Daniel Kehlmann. Päeva võis sellel hetkel lugeda kordaläinuks. Nad olid pannud Daniel Kehlmanni teiste saksa kuulsate kirjanikega samasse ritta! Selleks õhtuks olin ma läbi lugenud Kehlmanni "Maailma mõõtmise" ja pooleli oli "Kuulsus". See saksa kultuuriruumi praegune tippkirjanik oli leidnud kindlalt tee mu südamesse.

"Kuulsus" on romaan üheksas novellis, kusjuures kahe jutu pealkiri on "Ohus". Raamat on õhuke ja sellise lühivormilisuse tõttu kiiresti loetav. Mul tuli puhkus muude sündmustega vahele ega saanud viimase kahe peatüki lugemise juurde asuda enne, kui "Kuulsuse" avamisest oli mitu nädalat möödas. Seda põnevam oli lõpuks leida, et see on ju täiesti ainulaadne kirjandusteos - alusta millisest peatükist tahes, tulemus on ikka sama. Esmapilgul tunduvad jutud olevat täiesti seosetud, aga mida edasi, seda enam hakkavad tegelased siin-seal uuesti figureerima. Jääb vaid imestada, kuidas autor selle kõik valmis komponeeris ... Eesti kontekstis võib mõelda, et kõik tunnevad niikuinii kõiki. Uskumatu, kui see ka Saksamaal kehtib?!

Novellide ja muude lühivormide puhul on olulisim, et tekst jookseks hästi ja et kogu aeg oleks põnev. "Kuulsust" ON põnev lugeda. Nii-nii harv on, kui isegi kõige uuemas kirjanduses on tegelasteks näiteks telekommunikatsioonifirma töötajad või kui inimeste elu juhivad kõige moodsamad sotsiaalvõrgustikud või kui tegelased sõltuvad nendest. Aga see on ju meie igapäev! Unustad telefonilaadija koju, levi ei ole või lennukid ei lenda (olgu põhjuseks tuhapilv, udu või torm). Prügikasti väljaviimise asemel on konverentsid, hädaolukorrad.

Võimaluste paljusus ja massi kadumine on sageli näilised. Täiesti ootamatult võib saada nii tuntuks, et privaatsusest pole mõtet unistadagi.

Väga aktuaalne teos, mis lausa võlub kergesti loetavusega. Ma ei oleks selleni jõudnud ilma "Maailma mõõtmist" lugemata. Need on väga erinevad raamatud, aga mõlemad omamoodi ja väga head.

Kaks arvustust: Sirbis ja Hannes Rummi blogis.

Viimane õhutaltsutaja

"Viimane õhutaltsutaja" (The Last Airbender) olevat suurejooneline seiklusfilm, mille aluseks olevat ülipopulaarne animaseriaal "Avatar: Viimane õhutaltsutaja". Võimalik. Sellest multikast ei teadnud ma enne kinno minemist midagi. Oli lihtsalt ainus lastefilm, mis mu kaheksa-aastasel pojal kinos sel suvel vaatamata.

Kokkuvõttes me ei pettunud kumbki. Tema oli nii rahul, et ootab nüüd pikisilmi järge, mina võin saatja olla küll. Täitsa vabatahtlikult. Kuna ma ei teadnud filmist tõesti enne mitte midagi, siis oli täitsa põnev avastada isegi üks tuttav näitleja - printsi mänginud Dev Patel, kes mängis ju "Rentslimiljonäris" peaosa.

"Viimane õhutaltsutaja" on selline tore muinasjutufilm. Idee, et Avatar ei tohi kellelegi haiget teha, tingib selle, et ka kõige hävitavama loomuga võtted muutuvad vaid ähvardusteks või selliseks, et olukorrast saab kriimugi saamata välja tulla. Nii tõuseb ookeanist vaid ähvardav hiidlaine, mis justkui muuseas taganeb, lõhkumata ainustki maja või laeva või uputamata ühtki sõjakat tuletaltsutajat, tuleleegid ei tee kellelegi ainustki põletusarmi. Vaid printsil on isa kunagisest karistusest silma ümber sügav arm. Väike armulugu on filmis ikka ka ja tütarlaps annab oma elu kuuvaimule tagasi. Pisarat see mulle silma ei toonud, liiga ebausutav. Nagu öeldud, lihtsalt tore lastefilm.