Ma ei olnud kunagi varem Rapla kirikus käinud. Seda rohkem oli põhjust üllatuda, kui nägin, kui ilus see kirik on. Ja kui Rapla kirikumuusika festivali lõppkontserdi avasõnad öeldi, võttis jupp aega aega, et mõista, et selles ruumis ei olegi mikrofone-kõlareid, vaid saal on lihtsalt imehea akustikaga. Lihtsalt uskumatu!
Kontserdil endal oli kaks tõmbenumbrit: Arvo Pärdi "Trisagion" ja solist Annely Peebo. Ja kumbki neist ei lasknud pettumust valmistada. Pärast pausi laulis Annely tegelikult ju selja taga üleval rõdul oreli juures, aga nii oligi põnev. Algul tundus, et peab kindlasti pea sinnapoole pöörama, aga õige pea sai selgeks, et see pole üldse vajalik.
Kontserdi lõpetas festivali suveakadeemia kammerorkester Tšaikovski serenaadiga keelpilliorkestrile. Orkester oli koos mänginud ainult nädal aega. Tulemus oli siiski väga-väga ilus.
teisipäev, 3. august 2010
esmaspäev, 2. august 2010
Estonia teatribuss
Rahvusooper Estonia pakub mitmendat aastat järjest võimalust sõita septembris teatri enda organiseeritud bussiga Eesti eri paigust vaatama Estonia etendusi. Huvilisi võetakse peale 14 paigast: Viljandist, Võhmast, Türilt, Paidest, Narvast, Jõhvist, Kohtla-Järvelt, Rakverest, Pärnust, Pärnu-Jaagupist, Märjamaalt, Tartust, Puurmanist ja Põltsamaalt.
Sellel aastal on niiviisi Estoniasse võimalik sõita 8.-25. septembrini. Kõik etendused algavad kell 18.00 ja valida saab kuue lavastuse vahel:
8.09 kell 18 „Nahkhiir“
9.09 kell 18 „Nahkhiir“
10.09 kell 18 „Armastus kolme apelsini vastu“
11.09 kell 18 „Romeo ja Julia“
22.09 kell 18 „Nahkhiir“
23.09 kell 18 „Coppélia“
24.09 kell 18 „Così fan tutte“
25.09 kell 18 „Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi“
Sellel aastal on niiviisi Estoniasse võimalik sõita 8.-25. septembrini. Kõik etendused algavad kell 18.00 ja valida saab kuue lavastuse vahel:
8.09 kell 18 „Nahkhiir“
9.09 kell 18 „Nahkhiir“
10.09 kell 18 „Armastus kolme apelsini vastu“
11.09 kell 18 „Romeo ja Julia“
22.09 kell 18 „Nahkhiir“
23.09 kell 18 „Coppélia“
24.09 kell 18 „Così fan tutte“
25.09 kell 18 „Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi“
reede, 30. juuli 2010
Vargamäe varjus sündis jälle teatriime
Hea teatri sünniks on vaja häid näitlejaid. Ei ole üldse oluline, kus seda tehakse, kui pikk on etendus või kas järgitakse originaali või interpreteeritakse või tänapäevastatakse. Täna õhtul ma veendusin, et Ülle Lichtfeldt ja Indrek Saar on parimad lavapartnerid, keda praegu eesti teatris tean.
Täna oli Vargamäel esietendus - "Vargamäe varjus", alapealkirjaga "Mari lugu". Kust Urmas Lennuk idee "Tõe ja õiguse" selliseks tõlgendamiseks sai, püüab ta kavalehel paari lausega selgitada, aga ega sel polegi tähtsust. Vargamäe rehetares on ruumi lavale ja paarisajale pealtvaatajale. Mari osa mängib Ülle Lichtfeldt, Jussi ja Indreku osas on Indrek Saar, Andrest mängib Tarvo Sõmer ning Pearut Velvo Väli.
Liisa Soolepa kostüümid on äärmiselt kõnekad, sest räägivad selgelt, kuidas püksid on Vargamäel Mari jalas. Alles lõpus paneb Mari kleidi selga. Siis kui temast enam asja ei ole. Juss ei olegi lombakas, küll aga on tema riided lombakad. Andreses on võimu, Pearu on lihtsalt iluleja, kui te aru saate, mis ma selle sõnaga mõtlen. ;)
Eks Vargamäel käib ikka töö, töö, töö ja armastus läheb koos Jussiga kabeliaia taha. Lavalugu algab just Jussi ja Mari armastusega, kuidas siis muidu, ja siin tõestavadki Ülle Lichtfeldt ja Indrek Saar, et nende silmade särale sellises loos vastast ei ole. Indrek Saare Jussis ei ole hullust isegi siis, kui ta kaotajana kõrvale astub. Hulle tempe proovib teha küll, aga tema Jussis on ikka rohkem meest kui Andreses. Püksid on jalas ka teises vaatuses vaid paariks korraks ilmuval Indrekul, kes viskab kõigepealt ema kiviga, hiljem toob rohtu, et Mari saaks Jussi juurde minna. Andres oma kivist südamega jääb üksikuks uitajaks. Pearu on lihtsalt uljaspea, kelle põhimure on lahendada mõistatus, kas mesilane on rohkem lind või loom. Aga nad on mõlemad Vargamäel olemas ja ilma nendeta ei saa.
"Vargamäe varjus" on üks viimase aja paremaid teatrielamusi, mitte ainult sellepärast, et see on vana hea Tammsaare ja tema "Tõe ja õiguse" tõlgendus, vaid eelkõige sellepärast, et see on hea näitlejateater. Olematute vahenditega suurelt ja valusalt näidatud elu.
Täna oli Vargamäel esietendus - "Vargamäe varjus", alapealkirjaga "Mari lugu". Kust Urmas Lennuk idee "Tõe ja õiguse" selliseks tõlgendamiseks sai, püüab ta kavalehel paari lausega selgitada, aga ega sel polegi tähtsust. Vargamäe rehetares on ruumi lavale ja paarisajale pealtvaatajale. Mari osa mängib Ülle Lichtfeldt, Jussi ja Indreku osas on Indrek Saar, Andrest mängib Tarvo Sõmer ning Pearut Velvo Väli.
Liisa Soolepa kostüümid on äärmiselt kõnekad, sest räägivad selgelt, kuidas püksid on Vargamäel Mari jalas. Alles lõpus paneb Mari kleidi selga. Siis kui temast enam asja ei ole. Juss ei olegi lombakas, küll aga on tema riided lombakad. Andreses on võimu, Pearu on lihtsalt iluleja, kui te aru saate, mis ma selle sõnaga mõtlen. ;)
Eks Vargamäel käib ikka töö, töö, töö ja armastus läheb koos Jussiga kabeliaia taha. Lavalugu algab just Jussi ja Mari armastusega, kuidas siis muidu, ja siin tõestavadki Ülle Lichtfeldt ja Indrek Saar, et nende silmade särale sellises loos vastast ei ole. Indrek Saare Jussis ei ole hullust isegi siis, kui ta kaotajana kõrvale astub. Hulle tempe proovib teha küll, aga tema Jussis on ikka rohkem meest kui Andreses. Püksid on jalas ka teises vaatuses vaid paariks korraks ilmuval Indrekul, kes viskab kõigepealt ema kiviga, hiljem toob rohtu, et Mari saaks Jussi juurde minna. Andres oma kivist südamega jääb üksikuks uitajaks. Pearu on lihtsalt uljaspea, kelle põhimure on lahendada mõistatus, kas mesilane on rohkem lind või loom. Aga nad on mõlemad Vargamäel olemas ja ilma nendeta ei saa.
"Vargamäe varjus" on üks viimase aja paremaid teatrielamusi, mitte ainult sellepärast, et see on vana hea Tammsaare ja tema "Tõe ja õiguse" tõlgendus, vaid eelkõige sellepärast, et see on hea näitlejateater. Olematute vahenditega suurelt ja valusalt näidatud elu.
Ohtu mõisa aiapidu majas
Kui ma eelmisel suvel Ohtu mõisas "Aiapeo" õueetendust vaatamas käisin, olin pärast üpris kindel, et majas toimuva vastu mul küll enam huvi ei ole. Aga näiteks Sehkendaja ja Danzumees olid vaadanud majaetendust ja olid saanud osa justkui täiesti teisest lavastusest. Õues mängitakse mitte lihtsalt kerget suvekomöödiat, vaid õigem oleks seda nimetada lihtsalt palaganiks. Aastane paus ja arvatavasti ka sellesuvine üsna nadi valik teatrite repertuaaris pani järele mõtlema ja tekitas lõpuks siira huvi ära vaadata ka majaetendus. Teisalt on Ohtu mõis mu kodule väga lähedal ja kolmandaks ikka väga ilus koht pealekauba. Häärber on väljast korda tehtud, aga seest alles üsna ligadi-logadi. Möödunud suvel sai mäletatavasti etenduse vaheajal ka teisele korrusel pilku heita, aga tänavu seda ei lubatud. Arvatavasti on remonttööd jõudnud sellisesse staadiumisse, et ei saa külastajaid enam üles lubada.
Igatahes on mõisahäärbereis toimuvail etendustel alati omamoodi hõng küljes. Need ei ole kunagi võrreldavad lageda taeva all toimuva tükiga. Ajastu hõng, mis häärberimüüridest vastu kumab, paneb lavastusele iseenesest mingi tõsisema pitseri külge. Sama tunne tekkis eile õhtul ka Ohtu mõisas. See ei olnud enam komöödia, vaid tragikoomiline vana inglise perekonna lugu. Enne etendust olid taevasse jõudnud kerida tumedad-tumedad äikesepilved ja kui Hendrik Toompere oma valges ülikonnas uksest sisse astus, oli taevast vihma kallama jõudnud hakata. Inglismaa! Korraks kadus elektergi. Selline ilm andis näitlejatele põhjust natuke improviseerida.
Juba aiaetenduse ajal olin tõdenud, et parimate näitlejatööde tegijaid kahjuks eriti aias näha ei saa. Nüüd siis nägin need superrollid ära. Eriti meeldis Liina Vahtrik, Raivo Rüütel ja Hendrik Toompere, aga ka Marta Laan mängis majas nii tõetruud hilisteismelist, et tahaks öelda, et majaversioon võiks olla teismelistele tütarlastele peaaegu kohustuslik. Roman Baskin oli üsna tavapärane. Ülle Kaljuste prantslanna näitas nii selgesti kätte, kuivõrd erinevates maailmades elavad inimesed. Esiteks hakkas kogu maja rääkima prantsuse keeles, aga majaliste hulgas oli ka neid, kes prantsuse keelt üldse ei osanud, kelle jaoks oli tema maailm veel eriti võõras. Kujutan ette, et ka publikus võib see väga mitmesuguseid reaktsioone esile kutsuda.
Eriti hea on majaetenduse esimene vaatus. See oli ühtlane, aeg-ajalt südamest naljakas, aga kokkuvõttes tõsine perekonnalugu. Aias toimuv ei anna majja midagi juurde ja vajadust mõelda sellele, mis aias toimub, tegelikult üldse ei tekkinudki. Samas aias oli kogu aeg küsimus, et mis seal majas tehakse. Teine vaatus majas enam nii ühtlane minu arvates ei ole. Kuigi teemad kipuvad üha tõsisemaks kiskuma, häiris, et tõsine vaheldus liiga järsult lihtsaga. Mitu korda avastasin end küsimast, et kas nüüd läheb labaseks kätte ära? Õnneks mitte.
Aiapidu majas põhjendas päris kenasti ära, miks inglise keeles on selle näidendi pealkiri "House and Garden". Need ongi täiesti erinevad maailmad. Majas toimub see, mis võõrastele silmadele nähtamatuks tahetakse jätta, ja aias see, mida tahetakse näidata või mis näiteks teenijarahva klatši tulemusel ilmsiks tuleb.
Igatahes on mõisahäärbereis toimuvail etendustel alati omamoodi hõng küljes. Need ei ole kunagi võrreldavad lageda taeva all toimuva tükiga. Ajastu hõng, mis häärberimüüridest vastu kumab, paneb lavastusele iseenesest mingi tõsisema pitseri külge. Sama tunne tekkis eile õhtul ka Ohtu mõisas. See ei olnud enam komöödia, vaid tragikoomiline vana inglise perekonna lugu. Enne etendust olid taevasse jõudnud kerida tumedad-tumedad äikesepilved ja kui Hendrik Toompere oma valges ülikonnas uksest sisse astus, oli taevast vihma kallama jõudnud hakata. Inglismaa! Korraks kadus elektergi. Selline ilm andis näitlejatele põhjust natuke improviseerida.
Juba aiaetenduse ajal olin tõdenud, et parimate näitlejatööde tegijaid kahjuks eriti aias näha ei saa. Nüüd siis nägin need superrollid ära. Eriti meeldis Liina Vahtrik, Raivo Rüütel ja Hendrik Toompere, aga ka Marta Laan mängis majas nii tõetruud hilisteismelist, et tahaks öelda, et majaversioon võiks olla teismelistele tütarlastele peaaegu kohustuslik. Roman Baskin oli üsna tavapärane. Ülle Kaljuste prantslanna näitas nii selgesti kätte, kuivõrd erinevates maailmades elavad inimesed. Esiteks hakkas kogu maja rääkima prantsuse keeles, aga majaliste hulgas oli ka neid, kes prantsuse keelt üldse ei osanud, kelle jaoks oli tema maailm veel eriti võõras. Kujutan ette, et ka publikus võib see väga mitmesuguseid reaktsioone esile kutsuda.
Eriti hea on majaetenduse esimene vaatus. See oli ühtlane, aeg-ajalt südamest naljakas, aga kokkuvõttes tõsine perekonnalugu. Aias toimuv ei anna majja midagi juurde ja vajadust mõelda sellele, mis aias toimub, tegelikult üldse ei tekkinudki. Samas aias oli kogu aeg küsimus, et mis seal majas tehakse. Teine vaatus majas enam nii ühtlane minu arvates ei ole. Kuigi teemad kipuvad üha tõsisemaks kiskuma, häiris, et tõsine vaheldus liiga järsult lihtsaga. Mitu korda avastasin end küsimast, et kas nüüd läheb labaseks kätte ära? Õnneks mitte.
Aiapidu majas põhjendas päris kenasti ära, miks inglise keeles on selle näidendi pealkiri "House and Garden". Need ongi täiesti erinevad maailmad. Majas toimub see, mis võõrastele silmadele nähtamatuks tahetakse jätta, ja aias see, mida tahetakse näidata või mis näiteks teenijarahva klatši tulemusel ilmsiks tuleb.
Viinistu kivist külalised
Möödunud suvel jäi mul Viinistul käimata, aga Viinistu meeldib mulle nii väga, et proovin võimaluse korral vähemalt korra suve jooksul sinna minna. Üks sellesuvine teatrilavastus Viinistul on nüüd nähtud. See on järjekordselt Mart Kivastiku kirjutatud näidendi põhjal lavastatud "Kivist külalised" ehk lugu Eduard Vildest (ja Oscar Wilde'ist). Kunstiinimeste lood sobivad sellesse Manitski rajatud keskusesse nagu valatult ja neid sealt välja tuua ei passi, aga ma ei ole kindel, kas Kivastik peab neid nii palju kirjutama. Näiteks sellesama "Kivist külaliste" puhul on selgelt vajaka just teksti headusest.
"Kivist külaliste" kunstnik on Silver Vahtre ja praegu on sealsamas Viinistu külalistemaja suures saalis ka Silver Vahtre teatriplakatite näitus. Käisin seda enne etendust vaatamas ja avastamas, milliseid lavastusi nendest ise näinud olen. Põnev oli niiviisi meenutada! Ja paraku sellega mu positiivsemad emotsioonid peaaegu piirdusidki. Nagu mainitud, etendus ei olnud kaugeltki see, mida ootasin-lootsin.
Asi kiskus viltu alates peategelase ehk Eduard Vildet kehastanud Tiit Suka rollilahendusest. Nägin laval tema Pansot, ei midagi muud. Võib-olla polekski Tiit Sukk sellise "kordamisega" niivõrd häirinud, aga esimestest sekunditest saadik oli tunda, et tekst on kirjutatud selge eesmärgiga pöörata asi jandiks. Kusjuures jamaks jandiks, sest naermiseks põhjust ei tekkinud. Võib-olla proovis näidendi autor kirjutada Vildest näidendit, mis tonaalsuselt sarnaneks näiteks kunagise "Põrgu wärgiga"? Vilde looming sellist ülelendu kuidagi ei võimalda, sest välja kukkus nii, et looming jäi üldse kõrvale ja seetõttu omakorda peategelase isik kaugeks. Mõned katkendid teostest olid, aga peaaegu ühtegi nime ei nimetatud. Ja kui üht-teist ka nimetati, et ole need ühelgi juhul kronoloogiselt õiges kohas. Kui maalikunstnike näidendid on pigem ärgitanud kunsti enda vastugi huvi tundma, siis Vilde loomingu vastu sellest lavastusest huvi küll ei tärka. Vilde looming võib meeldida või mitte meeldida, aga see on siiski oluline.
Kivastik ilmselt nii ei arva. Ta pani küll Vilde "laulu sisse", aga tegi temast selles näidendis "nalja- ja napsumehe". Hea küll, liialdan pisut. Mulle meeldis väga lavastuse kavaleht. See täitis peaaegu kõik tühimikud, mis laval toimuva janditamise lahtiseletamiseks vaja oli. Võiks peaaegu öelda, et enne etendust ja vaheajal läbi loetud 35 leheküljest piisas, et elamus õhtust vastu kive tasakesi loksuva mere ääres kätte saada. Sugugi mitte alati ei ole teatrikavad nii läbimõeldult koostatud. Laval äärmisel juhul ainult vihjati.
Loo raamiks on Tartusse paigaldatud Eduard Vilde ja Oscar Wilde'i skulptuur, millest hiljem kingiti koopia ka Iirimaale. Enne kivisse raiumist pidid mõlemad mehed siiski kuidagi läbi elu raiuma. Eedist püütaksegi mingi pilt anda: kuidas ta lugema õppis, kirjanikuks saada tahtis, õnne otsis, vananes ja selle lavastuse põhjal suurt midagi ei teinud. Oscar Wilde (Markus Luik) jääb raamiks. Üsna episoodilised on ka kõik ülejäänud, keda Eedi elu jooksul kohtab. Kahtlemata pidi Vildel olema omal ajal palju-palju rohkem kaalu, kui sellest lavastusest välja tuleb. Ja mitte ainult naiste silmis. Naiste osi mängisid Hilje Murel ja Helena Merzin. Ja nemad tõesti päästsid, mis päästa andis. Neil oli mängimiseks kummalgi mitu eri kaaluga osa ja tuleb möönda, et kõik need tulid lausa suurepäraselt välja. Helena Merzinile sobivad leebed naised ja Hilje Murelile sobivad nüansirikkad karakterid. Mitme külje pealt sai end näidata ka Tõnu Oja, aga tema ainult kinnitas minu veendumust, et tekst on nõrk.
Kui etenduse viimastes stseenides valitsuse liikmed kemplema hakkasid, kuidas ja kellele maja anda, kadus mul pind üldse jalge alt ära. Palusalust sai olümpiavõitja mitu aastat pärast Vilde surma. Võib ju väita, et eesmärk oli näiteks hoopis rõhutada spordi eelistamist kirjanduse või kaunite kunstide kõrval, aga see mõjus mitte kriitika, vaid võimaluse ärakasutamisena, et seda jälle kõigile kuulutada. Ka tükk tervikuna mõjus lihtsalt võimaluse ärakasutamisena, et kirjutada tellimustööna näidend Eduard Vildest.
"Kivist külaliste" kunstnik on Silver Vahtre ja praegu on sealsamas Viinistu külalistemaja suures saalis ka Silver Vahtre teatriplakatite näitus. Käisin seda enne etendust vaatamas ja avastamas, milliseid lavastusi nendest ise näinud olen. Põnev oli niiviisi meenutada! Ja paraku sellega mu positiivsemad emotsioonid peaaegu piirdusidki. Nagu mainitud, etendus ei olnud kaugeltki see, mida ootasin-lootsin.
Asi kiskus viltu alates peategelase ehk Eduard Vildet kehastanud Tiit Suka rollilahendusest. Nägin laval tema Pansot, ei midagi muud. Võib-olla polekski Tiit Sukk sellise "kordamisega" niivõrd häirinud, aga esimestest sekunditest saadik oli tunda, et tekst on kirjutatud selge eesmärgiga pöörata asi jandiks. Kusjuures jamaks jandiks, sest naermiseks põhjust ei tekkinud. Võib-olla proovis näidendi autor kirjutada Vildest näidendit, mis tonaalsuselt sarnaneks näiteks kunagise "Põrgu wärgiga"? Vilde looming sellist ülelendu kuidagi ei võimalda, sest välja kukkus nii, et looming jäi üldse kõrvale ja seetõttu omakorda peategelase isik kaugeks. Mõned katkendid teostest olid, aga peaaegu ühtegi nime ei nimetatud. Ja kui üht-teist ka nimetati, et ole need ühelgi juhul kronoloogiselt õiges kohas. Kui maalikunstnike näidendid on pigem ärgitanud kunsti enda vastugi huvi tundma, siis Vilde loomingu vastu sellest lavastusest huvi küll ei tärka. Vilde looming võib meeldida või mitte meeldida, aga see on siiski oluline.
Kivastik ilmselt nii ei arva. Ta pani küll Vilde "laulu sisse", aga tegi temast selles näidendis "nalja- ja napsumehe". Hea küll, liialdan pisut. Mulle meeldis väga lavastuse kavaleht. See täitis peaaegu kõik tühimikud, mis laval toimuva janditamise lahtiseletamiseks vaja oli. Võiks peaaegu öelda, et enne etendust ja vaheajal läbi loetud 35 leheküljest piisas, et elamus õhtust vastu kive tasakesi loksuva mere ääres kätte saada. Sugugi mitte alati ei ole teatrikavad nii läbimõeldult koostatud. Laval äärmisel juhul ainult vihjati.
Loo raamiks on Tartusse paigaldatud Eduard Vilde ja Oscar Wilde'i skulptuur, millest hiljem kingiti koopia ka Iirimaale. Enne kivisse raiumist pidid mõlemad mehed siiski kuidagi läbi elu raiuma. Eedist püütaksegi mingi pilt anda: kuidas ta lugema õppis, kirjanikuks saada tahtis, õnne otsis, vananes ja selle lavastuse põhjal suurt midagi ei teinud. Oscar Wilde (Markus Luik) jääb raamiks. Üsna episoodilised on ka kõik ülejäänud, keda Eedi elu jooksul kohtab. Kahtlemata pidi Vildel olema omal ajal palju-palju rohkem kaalu, kui sellest lavastusest välja tuleb. Ja mitte ainult naiste silmis. Naiste osi mängisid Hilje Murel ja Helena Merzin. Ja nemad tõesti päästsid, mis päästa andis. Neil oli mängimiseks kummalgi mitu eri kaaluga osa ja tuleb möönda, et kõik need tulid lausa suurepäraselt välja. Helena Merzinile sobivad leebed naised ja Hilje Murelile sobivad nüansirikkad karakterid. Mitme külje pealt sai end näidata ka Tõnu Oja, aga tema ainult kinnitas minu veendumust, et tekst on nõrk.
Kui etenduse viimastes stseenides valitsuse liikmed kemplema hakkasid, kuidas ja kellele maja anda, kadus mul pind üldse jalge alt ära. Palusalust sai olümpiavõitja mitu aastat pärast Vilde surma. Võib ju väita, et eesmärk oli näiteks hoopis rõhutada spordi eelistamist kirjanduse või kaunite kunstide kõrval, aga see mõjus mitte kriitika, vaid võimaluse ärakasutamisena, et seda jälle kõigile kuulutada. Ka tükk tervikuna mõjus lihtsalt võimaluse ärakasutamisena, et kirjutada tellimustööna näidend Eduard Vildest.
neljapäev, 29. juuli 2010
Maagiline Pariis Artises
Artises näidatakse praegu seitsmest lühifilmist koosnevat filmiprogrammi koondpealkirjaga "Maagiline Pariis". See on ideaalselt mahedasse suveõhtusse sobiv filmipõimik! Pariisi õhk kandub justkui briisina üle kinosaali juba esimese filmi esimesest minutist.
Esimese filmi pealkiri ongi "See on õhus" (Comme un air). Tuju läheb reipa laulu ja viisijupi toel heaks ja näolihased hakkavad sundimatult naeratama. Nagu Pariisis.
Teine film on "Kirjavahetus" (Gratte-papier). Nii kihvti viisi sõnumite vahetamiseks pole mina küll ühestki raamatust lugenud või filmist varem nägema juhtunud.
"Rachel" - kindlasti parim stsenaarium neist seitsmest.
"Williamid" (Les Williams) on natuke liiga absurdne ja julm, aga ka traagiline. See meeldis mulle vist kõige vähem.
Väikeste ja suurte inimeste maailma vahelisest lõhest räägib "Väikemees Martin" (Le petit Martin). Küll see Martin oli armas poiss! Ja justkui kontrastina tema armsusele mõjus ema eriliselt tobedana. Tahtsin ka ära lennata.
"Esimesest pilgust" (Un regard) on sügavalt romantiline film. Armumisest esimesest silmapilgust, vastamata tunnetest, täpselt sama romantiline kui romantismi õitseajal. Tundub, et nii saab juhtuda ainult Pariisis, aga võib-olla ka mitte ...
Ja viimane film kannab pealkirja "Maagiline Pariis" (Magic Paris). See on teatavas mõttes paljude Pariisi-unistus: juhuslik kohtumine, mida tagantjärele mõeldes justkui polekski olnud, aga samas ei ole elu enam ka päris samasugune. Aga mulle tundus siiski, et see naine ei olnud ameeriklanna. Pigem oli ta pärit Briti saartelt.
Esimese filmi pealkiri ongi "See on õhus" (Comme un air). Tuju läheb reipa laulu ja viisijupi toel heaks ja näolihased hakkavad sundimatult naeratama. Nagu Pariisis.
Teine film on "Kirjavahetus" (Gratte-papier). Nii kihvti viisi sõnumite vahetamiseks pole mina küll ühestki raamatust lugenud või filmist varem nägema juhtunud.
"Rachel" - kindlasti parim stsenaarium neist seitsmest.
"Williamid" (Les Williams) on natuke liiga absurdne ja julm, aga ka traagiline. See meeldis mulle vist kõige vähem.
Väikeste ja suurte inimeste maailma vahelisest lõhest räägib "Väikemees Martin" (Le petit Martin). Küll see Martin oli armas poiss! Ja justkui kontrastina tema armsusele mõjus ema eriliselt tobedana. Tahtsin ka ära lennata.
"Esimesest pilgust" (Un regard) on sügavalt romantiline film. Armumisest esimesest silmapilgust, vastamata tunnetest, täpselt sama romantiline kui romantismi õitseajal. Tundub, et nii saab juhtuda ainult Pariisis, aga võib-olla ka mitte ...
Ja viimane film kannab pealkirja "Maagiline Pariis" (Magic Paris). See on teatavas mõttes paljude Pariisi-unistus: juhuslik kohtumine, mida tagantjärele mõeldes justkui polekski olnud, aga samas ei ole elu enam ka päris samasugune. Aga mulle tundus siiski, et see naine ei olnud ameeriklanna. Pigem oli ta pärit Briti saartelt.
kolmapäev, 28. juuli 2010
Iha jalakate all
Ühe sellesuvise huvitavama teatriprojekti mängukoht on Pärnumaal Kurgjal C. R. Jakobsoni talus. Seal lavastas Roman Baskin Eugene O'Neilli näidendi "Iha jalakate all". Kuigi koht võib tunduda mis tahes Eestimaa paigast tulemiseks või minemiseks nagu pärapõrgus, tasub see teekond siiski ette võtta. Esiteks on Jakobsoni talu väga ilus, teiseks on sellistesse kohtadesse sattumine ilusatel soojadel suveõhtutel energiasüsti saamiseks mõnikord hädavajalik ja kolmandaks on see lavastus kindlasti vaatamist väärt. Näidendi teema võib esmapilgul tunduda suvelavastuse jaoks pisut karm, kuid lõpuks jäävad domineerima siiski kired ja neist küllastunud õhk. Olgu kohe alguses öeldud ka, et pilet ostke kindlasti eelmüügist ära. Kohapeal müüakse seisukohapileteid ja kui neid ka kõigile jagub, siis lavaasetuse tõttu ei pruugi kõigest laval toimuvast osa saada.
"Iha jalakate all" kangelased-peategelased on Kurgjal Katariina Lauk ja Rasmus Kaljujärv. Üks annab endast 110%, teine ehk veidi vähem, aga 100% kindlasti. Kui sageli heidetakse Rasmusele ette, et ta on alati ühesugune, siis selles lavastuses tõestab ta küll veenvalt, et ta suudab mängida hoopis teistsugust mängu. Mina olen muidugi pikemat aega arvamusel olnud, et talle sobivadki eelkõige haavatavamad tegelaskujud, mitte jõhkardid. Ka "Ihas" on üks võimsamaid kohti see, kui ta lapse surma peale sügavasse ahastusse langeb. See oli nii tõetruu. Katariina Lauk on muidugi üks paremaid eesti naisnäitlejaid, kelle tunneteskaalal on ilmselt olemas nii need kõige kirglikumad kui ka kõige jõhkramad väljendusviisid. Leila Säälik ütles ühes intervjuus mitu aastat tagasi, et tema ei suutnud seda rolli vastu võtta, aga Katariina paneb näiliselt võimatusse kogu hinge ja lõpuks võib ansamblimängu toel jääda koguni mulje, et lapse tapmine ei olegi peamine. Peamine on armastava inimese valmidus ohverdada kas või oma elu.
Näidendi tegevus toimub kullapalavikuaegses Ameerikas ja kõiki inimesi tundub olevat haaranud palavik raha ja rikkuse järele. Selle taustal on tunded lähedaste vastu täiesti kadunud. Taluperemees (Felix Kark) hoiab iga hinna eest oma talust kinni ja tema kolmest pojast kahel on ainus lootus tõotatud maale pääsemiseks kulda otsima hakata. Ainus "hing" ehk noorima poja ema, kes olevat olnud oma eluajal leebe ja nõrk, on pandud laudadega kinni löödud toaakna taha. Kui lauad akna eest maha kisutakse, saab ta vabaks. Ja vabaks hakkavad saama ka inimesed.
Näidendi pealkirjas viidatakse jalakatele. Jalakas on kristluses väärikuse ja truuduse sümbol. Kui peremees piibli välja toob ja sunnib nii ennast kui ka naist paluma (tõotama?), et nad saavad poja, võiks see viidata jumalale truuduse vandumisele. Samas teab naine arvatavasti juba siis, et poja saab ta oma tegelikult armastuselt.
Üks suur sümbol on lavastuses veel. Vesi. Alatasa pestakse nägu ja tõsisematel hetkedel kastetakse end koguni jõkke. Mõnikord visatakse kausitäis vett kellelegi näkku. Veega saab pattudest vabaks ja end puhtaks pesta. Kui mina seda etendust vaatasin, oli imesoe suveõhtu, aga arvatavasti lisaks intensiivsemaid tähendusvarjundeid näiteks seegi, kui taevast kallaks etenduse ajal sooja suvist vihma. Soovitan iga ilmaga.
"Iha jalakate all" kangelased-peategelased on Kurgjal Katariina Lauk ja Rasmus Kaljujärv. Üks annab endast 110%, teine ehk veidi vähem, aga 100% kindlasti. Kui sageli heidetakse Rasmusele ette, et ta on alati ühesugune, siis selles lavastuses tõestab ta küll veenvalt, et ta suudab mängida hoopis teistsugust mängu. Mina olen muidugi pikemat aega arvamusel olnud, et talle sobivadki eelkõige haavatavamad tegelaskujud, mitte jõhkardid. Ka "Ihas" on üks võimsamaid kohti see, kui ta lapse surma peale sügavasse ahastusse langeb. See oli nii tõetruu. Katariina Lauk on muidugi üks paremaid eesti naisnäitlejaid, kelle tunneteskaalal on ilmselt olemas nii need kõige kirglikumad kui ka kõige jõhkramad väljendusviisid. Leila Säälik ütles ühes intervjuus mitu aastat tagasi, et tema ei suutnud seda rolli vastu võtta, aga Katariina paneb näiliselt võimatusse kogu hinge ja lõpuks võib ansamblimängu toel jääda koguni mulje, et lapse tapmine ei olegi peamine. Peamine on armastava inimese valmidus ohverdada kas või oma elu.
Näidendi tegevus toimub kullapalavikuaegses Ameerikas ja kõiki inimesi tundub olevat haaranud palavik raha ja rikkuse järele. Selle taustal on tunded lähedaste vastu täiesti kadunud. Taluperemees (Felix Kark) hoiab iga hinna eest oma talust kinni ja tema kolmest pojast kahel on ainus lootus tõotatud maale pääsemiseks kulda otsima hakata. Ainus "hing" ehk noorima poja ema, kes olevat olnud oma eluajal leebe ja nõrk, on pandud laudadega kinni löödud toaakna taha. Kui lauad akna eest maha kisutakse, saab ta vabaks. Ja vabaks hakkavad saama ka inimesed.
Näidendi pealkirjas viidatakse jalakatele. Jalakas on kristluses väärikuse ja truuduse sümbol. Kui peremees piibli välja toob ja sunnib nii ennast kui ka naist paluma (tõotama?), et nad saavad poja, võiks see viidata jumalale truuduse vandumisele. Samas teab naine arvatavasti juba siis, et poja saab ta oma tegelikult armastuselt.
Üks suur sümbol on lavastuses veel. Vesi. Alatasa pestakse nägu ja tõsisematel hetkedel kastetakse end koguni jõkke. Mõnikord visatakse kausitäis vett kellelegi näkku. Veega saab pattudest vabaks ja end puhtaks pesta. Kui mina seda etendust vaatasin, oli imesoe suveõhtu, aga arvatavasti lisaks intensiivsemaid tähendusvarjundeid näiteks seegi, kui taevast kallaks etenduse ajal sooja suvist vihma. Soovitan iga ilmaga.
Tellimine:
Postitused (Atom)