Karikakramäng II

Kolmest eesti lühifilmist koosnevat filmikassetti "Karikakramäng II" näidati hiljuti telekas. Midagi väga erilist see ei olnud. Viitsimata süveneda, mille alusel filmid välja valitud olid, tundus, et tinglikult oli iga järgmine film eelmisest mõnevõrra parem. Kokkuvõttes kõlbas vaadata küll.

Esimese filmi - Elina Naani "Aitäh, et sa minuga juhtusid" - suhtes olen ikka üpris karm. Idee jäi arusaamatuks, film ise oli üsna tühi, segane. Vaatasin, kehitasin õlgu ja mõtlesin, mis selle mõte küll on või et milleks ... Punnitatud "kunstitegemise" näide ehk? Mõni variant on veel. Näiteks, et olen liiga rumal, et niisugune kunst mõjuks, puudutaks, midagi ütleks? Või et olen liiga vana, et selle filmi sõnum originaalne tunduks? Alati jääb muidugi võimalus, et miski on nii halb, et on juba hea. Ikka kehitasin õlgu. Suveidülli on varem igatahes paremini edasi antud. Tundub ka, et homoseksuaalsus on teema, millega lihtsalt mängida ei saa. Siin filmis tekkis just mängimise mulje. Idee töötaks paremini, kui see aitaks avardada mingit suuremat (ühiskondlikku) valupunkti. Paari inimese tasandile jäämine ei kõneta. Võib hoopis ärritada.

Teise lühifilmi režissöörid on Jan Erik Nõgisto ja Katrin Maimik. Filmi nimi on "Foto". Peategelane on 30ndates aastates naine, kes elab koos haige isaga. Vanad ja noored, sõltuvussuhe, lootusetus on märksõnad, mis siit paistavad. Lõpuks on väikse poisiga tekkiv kummaline suhe üsna ebaoluline.  Rõhutab mingit tüüpilist olukorda, kus selgub, et inimeste vahel, kelle vahel armastus peaks olema loomulik, on vaid pealiskaudne või lausa minimalistlik suhtetasand, ja inimeste vahel, kellel pole midagi ühist, tekib ühtäkki armastus. Üks sõber ütles kord, et inimesel peab olema keegi, kes tema tegemisi alati toetab, kes temasse alati usub. See keegi ei pea olema ilmtingimata ema või isa. Oluline on, et oleks, kelle juurde minna, kes sinusse usub. Mulle tundub, et see film rõhutas just seda.

Kolmas film on Andres ja Katrin Maimiku "Hõbepulm". Peab ütlema, et näitlejate valik ja näitlejatööd tegid siin "puhta töö". Stseenid ja käigud võisid ju olla klišeelikud, absurdsuseni kalduvad, kuid hauaplatsi kinkimine hõbepulmadeks kõlab siiski realistlikult (kuigi ma päriselt seda ette kujutada ei suuda), nagu ka trobikonna kapist välja kukkuvate luukerede kolin. Üldse seati kahtluse alla vajadus tähistada tähtpäevi, mis ei peaks tegelikult kellelegi peale asjaosaliste endi korda minema. Peale selle veel traditsioonidele truuks jäämise vajadus. Anne Reemann tegi superrolli. Nii teistmoodi. See film mulle meeldis, kuigi lühifilmi žanr sunnib mõjuma pääsemiseks liiga palju kokku panema. Sisu meenutas pisut "Eesti matust".