Minusugune hellik suutis "Searching for Sugar Man'i" (Suhkrumeest otsimas) vaadates mitu korda salamisi pisaraid valada. Film on lihtsalt nii liigutav ja uskumatu, et ainuüksi idee Sixto Rodriqueze lugu filmi sisse panna oli kõiki mu pisaraid väärt. Heldimusest sündinud rõõmu ja mõistmist teist sama palju.
Selles filmis pole traagilisi kaadreid. Heades dokkfilmides kipub neid olema ju rohkesti. "Sugar Man'is" oli ühe mehe uskumatu lugu, mida on raske tõsiselt võtta, kui internetti poleks. Läksin igatahes kinost koju ja "kontrollisin üle" (loe: googeldasin ja tuhlasin Youtube'is veidi ringi), kas Rodriquez on päriselt olemas. Küsitlesin isegi paari minust palju muusikateadlikumat inimest, et kas nad teavad seda meest. Ei teadnud. Nad polnud filmi näinud. Kui filmi "Searching for Sugar Man" poleks tehtud, ei teaks Rodriquezest peale lõuna-aafriklaste, kes on tema muusika najal üles kasvanud, ja paari ameeriklasest produtsendi arvatavasti suurt keegi midagi. Meedial on võim. Vaevalt et oleksin seda filmi üldse vaadanud, kui see poleks võitnud parima filmi Oscarit.
"Searching for Sugar Man'i" võlu peitub lihtsuses. Lihtsate, räämas tänavate näitamises. Kaadrid võimendusid alltekstina fakti taustal, et Rodriqueze kodulinn Detroit on jõudnud vahepeal pankrotti minna. Mõjub ka fakt, et Detroit asub laiuskraadil, kus on korralikud talved, kus inimesed peavad ellujäämise nimel pingutama. Kui keegi suudab väärtustada meie aja rahakontekstis midagi muud kui raha, on see lihtsalt lummav. Rodriqueze ühe tütre tõdemus päris filmi lõpus, et isa elab endiselt kehvapoolselt, on kurvastav, ent ka märk, et tõelise kunsti puhul ei saa rikastumine olla eesmärk. Võib muidugi olla, et kõige taga on minu naiivne usk.
Igatahes kuulan nüüd aeg-ajalt selle mehe loodud muusikat. Olen endaga väga rahul, et tol suvisel päeval Sõpruse kinno jalutada viitsisin ja filmi ära nägin. Rikastav ja kaua meeles püsiv kogemus. Rootslaste käsi on filmi loomisel mängus ja tõtt-öelda on see ka nähtav ja tajutav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar