Kui "Kui jumal oli jänes" lõpuks lugemiseks kätte sattus, olin väga rahul. See on maagiline raamat. Alguses meenutas stiili poolest Harper Lee "Tappa laulurästast" ja Nicole Kraussi "Armastuse ajalugu", siis ärritas ning lõpuks tõdesin, et ma ei ole juhtunud lugema paremini kirja pandud ja edasi antud tunnet, mida tähendab väga lähedase inimese kaotus, teadmatuses elamine ja olemine. Seda raamatut on võrreldud ka Hanif Kureishi "Äärelinna Buddhaga". Ei oska kommenteerida.
Kuigi raamatu esimene pool on õnnestunum, ei paista ka kaksiktornide kujundina kasutamine lõpus kuidagi otsitud käiguna, vaid kõneleb meile meie ajas mõistetavates kategooriates. Autor on vist ajakirjanik ja elulugude või elude lugudest koosnev narratiiv on väga autentne. Peategelase lapseea emotsioonid on siirad. Autor on tabanud täpselt lapse minapilti ja raamatu lõpus on kahtlusteta aru saada, et peategelasest on saanud umbes kolmekümne viie aastane naine - küps, aga ikka kõhklev.
Kõigest hoolimata ei julgeks ma seda raamatut kellelegi eriti soovitada. Seda raamatut peaks lugema hetkil, mil pisiasjad on kõige olulisemad ja vajadus lähedaste inimeste järele suur või kõikevõitev.
Lapse maailmas on selged värvid. Väikesed asjad on kõige tähtsamad ning mõtteid võib tõepoolest juhtida lemmikloom. Vanemate otsuste ja valikute vastu ei ole midagi teha, aga see ei tähenda, et nende otsustega pole võimalik leppida. Samas on täiskasvanuna kõik otsused justkui enda teha, ent kui palju lihtsam on nendega siis leppida ... Rääkimata sellest, et ühel hetkel tuleb aeg, mil tuleb olla ise teistele toeks, endal pole enam kellelegi ega millelegi toetuda. "Kui jumal on jänes" on raamat armastusest, usaldusest, usust ja elust. Niiviisi öeldult kõlab igavalt, aga tegelikult on lugemiseks kaks võimalust: ei saa enne pidama, kui tagakaas on suletud, või tahaks just rahulikult kõige üle mõelda ja tasakesi tekstil rääkida lasta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar