Mulle meeldib USA. Ei elaks seal vist kunagi, aga ühiskonnana see kõigi võimaluste maa mulle tõepoolest meeldib. Üllatab ka alati. Seekord käisin esimest korda San Franciscos, mis on kindlasti üks kihvtimaid linnu, kus kunagi viibinud olen. Ja veel kord Los Angeleses ja New Yorgis.
Kui Lufthansa A380 San Francisco lennuväljal maandus, oli tänavune ESTO ja LEP juba alanud. ESTO ei vaja ilmselt pikemat lahtikirjutamist, LEP tähistab aga Lääneranniku Eesti Päevi. Nende kahe sündmuse toimumine San Franciscos oli meie reisi tõukejõuks.
ESTO on kultuurisündmus mitmes mõttes. Väikese laulu- ja tantsupeoga nagu Eesti oma laulupeo minivariant. Aus asi, aga ei saa parata - kõigest hoolimata oodanuksin eestikeelsemat sündmust. Kuigi saan ju aru, et eesti keelt ja meelt on teisel pool maakera üha raskem säilitada. Kogu sündmus oli siiski tore, korraldus natuke lonkas, ent eks kogu asi toetub vabatahtlike tegevusele ... Suurim pettumus oli Jürgen Veber. Ei meeldi mulle illusioonietendused ja mustkunst! Aga veel vähem meeldis, et Veber oma puuinglise keeles püüdis "etendust" anda. Igav ja küündimatu. Laulupidu oli ilus. "Ärkamise aega" ei ole ma nii hea esituses kunagi varem kuulnud. Pisarad voolasid ja hea oli olla. ESTO lõpetamist tähistav rahvapidu oli ligi 40-kraadisest kõrbekuumusest hoolimata väga lahe. Kuigi mina õlut ei joo, oli kummastav näha ja mõelda, kuidas teisel pool maakera saab juua Saku õlut.
Sain aru, miks inimesed armastavad San Franciscot. Viie päeva jooksul ning ESTO ja LEPi sündmuste vahepeal jõudsime selle linnaga nii- ja naapidi tutvuda. Alcatrazil ei käinud, aga Golden Gate Bridge'il jalutasime küll, cable car'iga sõitsime ja kogesime mõndagi muud huvitavat. Linn mõjus euroopalikult. Olevat 1906. aasta maavärina tagajärjel puhkenud tulekahjus peaaegu täielikult hävinud ning on nüüd uuesti üles ehitatud. Moodne linn, kus just meie sealoleku ajal peeti ka geiparaadi. San Francisco oli nii-nii erinev sellest Californiast, mida ma tundsin. SF on euroopalik. Isegi pakse ameeriklasi pole seal peaaegu üldse näha. Paaril viimasel päeval sõitsime ka ümbruskonnas ringi - jalutasime Stanfordi ülikooli juures ja kaesime Silicon Valley tehnoloogiaettevõtete kontorite fassaade. Kui San Franciscos näitas kraadiklaas 68 kraadi Fahrenheiti järgi, siis mõnekümne miili kaugusel orus oli 110 kraadi.
Edasi lendasime Los Angelesse, kus esimene päev möödus teadusmuuseumis ja Universali stuudiotes. Lapsed olid vaimustuses. Mina millegipärast ei mäleta, et esimesel korral seal käies vaimustunuksin lõbustuspargist kui sellisest samal määral. Aga ma vana inimene ka juba ... Sellegipoolest soovitan võimaluse korral kõigil, kes LAsse satuvad, nn stuudiotuur ette võtta. Teiseks hommikuks olime jõudnud järeldusele, et elamustest LA linnaliinibussides ja metroodes sedapuhku piisab. Hollywoodi ja Beverly Hillsi minekuks valisime ekskursiooni. Meid veeti neli tundi mööda kuulsate ja ilusate elurajooni, ostutänavaid, LA kesklinna jne, räägiti kohtadest, mida poleks jõudnud ega osanud ise märgata. Jälle tõdesin, et ameeriklased oskavad ekskursioone korraldada!
Lend jätkus, ja maandusime Newarki lennuväljal. New York on vapustav linn. Esiotsa ehmatab, sest inimesi on palju, kõik kiirustavad kuhugi, räpane (nagu suurlinnade keskused ikka), aga kui õhtu kätte jõuab, muutub tuledesäras linn armsaks. Pooljuhuslikult sattusime Empire State Buildingusse ajaks, mil päike loojuma hakkas. Need hetked jäävad meelde. Jalutasime pärast Times Squire'ile ja märkasime ühe maja seinal suurt reklaami New Yorgi ainukese pöörleva põrandaga katuserestorani kohta. Otsus sinna sööma minna oligi sündinud! Järgmine õhtu oli sisustatud, paraku päike oli õhtusöögiajaks juba loojunud. Restoran oli aga aus. Kel võimalus, minge ka! Päeval uitasime niisama Manhattanil ringi ja kogesime Ameerikat. Viimasel päeval käisime moodsa kunsti muuseumis. Tahtnuksin näha "Rain Room'i", ent üle nelja tunni järjekorras seista tundus olevat utoopiline. Tutvusime siis lihtsalt ülejäänud majaga, kus olid jälle kõrgemad korrused huvitavamad.
New Yorgis olles kuulsime ja nägime uudistest, kuidas San Francisco lennuväljal oli reisilennuk alla kukkunud ... Vähem kui paari nädala jooksul juhtub maailmas nii palju asju. Kui nüüd veel ajavahega uuesti harjumisega toime tuleks, oleks kõik jälle nii, nagu poleks ära käinudki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar